1. Missuguse paigaga on tegemist ja kus see asub?
2. Kirjelda seda paika!
3. Mis teeb selle koha eriliseks?
4. Kas seda paika ohustab miski (uued ehitised, reostamine vms)?
5. Kas selle paigaga on seotud ka mõni lugu või legend, mida tead või oled kusagilt lugenud?
Kõikidele küsimustele ei pea vastama! Oma erilisest paigast võib kirjutada ka eeltoodud küsimustele toetumata.
Jõudu tööle!
19 comments:
Tere.
Minu eriline paik? Neid on olnud erinevatel aegadel erinevaid. Hetkel võiks olla selline erilisem paik Taevaskojas, Ahja jõe ürgorus. Kes meist ei oleks seal ennem käinud ja sealt lahkudes mõelnud, et kuna võiks tagasi minna? Taevakojas on ju imeilus loodus, jõe ääres kaunid koopad ja selge veega sillerdavad ojad. Legende on selle koha kohta nii palju, et neid ei jõua vist keegi enam ülesse lugeda ja ära rääkida. Küll aga on see imeilus loodus seal ka selle koha suurim vaenlane. Nimelt ei ole ju mina ainus kes seda kohta ilusaks peab ja seal käib. Neid inimesi on väga palju ja just seetõttu, et seal käib väga palju rahvast kannatab see imeilus loodus rängalt. Koopad on ära soditud, metsa all vedeleb praht, jalgrajad on kohati juba puujuurtest allpool. Looduse reostamine käib seal kuidagi hooti, mõni aasta rohkem, mõni aasta vähem. See aasta oli jällegi selline kus reostati vähem. Ma loodan väga, et äkki saab ükskord see reostamiste nn. nõiaring otsa. Kes teist ei ole seal veel käinud siis sügis on selleks suurepärane aeg, et seal ära käia. Ma loodan ainult, et kes te minu üleskutse peale sinna lähete, et te ei teeks sealsele imeilusale loodusele liiga ja, et meil oleks ka edaspidi koht kuhu loodust nautima saaks minna. Ronald
Tere! Tervitused ka eraldi Ronaldile, kes must ikka sammu ees püsib:)
Minu eriline paik? Eestis on selliseid erilisi paiku päris mitmeid. Minule väga meeldib Tartus Emajõe parempoolsel kaldal asuv Toomemägi. Hiljaaegu just käisin seal jalutamas.
Oli imeilus päiksepaisteline ilm. Sammud seadsin Tartu Raekoja platsi tagant ülesse Toomemäe poole.Tee mida mööda läksin, tuletas igal sammul mulle meeldemidagi ilusat. Kui olin jõudnud juba Ingli silla alt läbi algas tõeline vaatlustemäng. Pargis kasvavad puud, roheline muru, teerajad ja siblivad inimesed. See vaatepilt on nii ilus. Otse vaates seisab ees endine Sünnitusmaja, mis toob lisaks nägemisele kaasa tuhandeid mälestusi.Mitte unistustesse langeda jalutasin edasi lossivaremete poole. Mõttes käis peast läbi, mida kõike ma täna vaatama ei lähe. Tähetorn, Vana Anatoomikum ja ka Kuradisild.
Jalutasin edasi möödahästi korrastatud teed, et näha kas parki rajatud romantiline kividest küngas on veel alles?! Loomulikult oli see täitsa olemas. Nüüd ronisin sealt ülesse ja seoses sellega tahes tahtmata meenuvad mulle elu varasemad sumedad suveõhtud, kus oma kallimaga siin samas teineteisele igavest armastust tõotanud. Usun, et praegugipeale minu käib siinteisigi jalutamas, kellele see koht tundub erilisena. Toomel on tõeliselt kaunis , et seda kõike on on väga raske sõnadesse panna , läheb väga palju aega ja lauseid.
Toomemäe kohta liigub väga palju legende. Olen lugenud mitmeid erinevaid versioone, millest täna ei hakka pikemalt kirjutama.
Ilus ilm on kiskunud vaikselt pilviseks ja aeg on hakata tagasi liikuma, et jõuda ennem vihma tagasi.
Oma jutuga tahan jõuda sõnumiga teieni, et alati ei pea kaugele minema, et midagi ilusat avastada. Kõik ilus ümbritseb meid ja peab jõudma lihtsalt selleni.
eelmine postitus oli Siret. unustasin märkida
Tere!
Mõtlesin ,et mul polegi erilist paika ,kuna on palju kohti ,mis väärivad mainimist.Siiski tuli aga mul meelde mu lapsepõlvekodu.Olen küll elanud peale seda veel mitmes ja mitmes kohas aga unes satun ma alati väga tihti just sinna.
See koht asub 12 km Tartust.Minu mälestustes oli seal rohi rohelisem,päike kollasem ja isegi vesi maitses kui puhas allikas.Kasvasime kui džunglilapsed,sest metsad oli väga ligidal ja käisime seal tihti ,et onni ehitada,lilli korjata ja niisama hulkuda.
Talvel oli kelgumägi kohe keset õue,hüppa kelgule ja mine.
Kindlasti on olnud mul õnn kasvada just seal ,mitte aga keset Annelinna kivimüüre.
Nüüd sattudes sinna polegi rohi enam nii roheline ja päike nii kollane ja mäed on kuidagi kokku kuivanud...Ent minu mälestustesse ja unedesse jääb see sellisena nagu oli lapsepõlves.
Helis
Tere!
Minu eriline paik? Sellise küsimusega seostub elust kindlasti mitmeid olukordi, elamusi, inmesi ja kindlasti ka paiku kus on viibitud. Kindlasti minujaoks on kõige erilisemad ja tähtsamad kohad kus saab vahest vaikuses ja rahus viibida, olgu siis selleks kas mõni päikeseloojangut peegeldav veekogu , tuulekohinast ja rohekas murust sillerdav aas. Minujaoks ongi tervikuna Eesti loodus üks eriline paik kus viibides rahus ja vaikuses endasse jälle positiivsust ja energiat ammutada. Paratamatult ei ole kõik need kohad mis võibolla 10aastat tagasi tundusid meile erilise enam need. Paratamatult teeb inimese kuri käsi kõik selleks, et just need erilised ja kohutavalt kenad paigad ei oleks enam sellised nagu me neid ette kujutaksime, olgu siis metsa äärde jäätud meeletu prügimäe näol, puhkealadel lokkava korratuse või hävitatatud taimestiku näol, või siis ka järve, mere või jõe kaldale tehtud meeletu kinnisvara arenduse näol. Olgu kuidas aga siiski eesti loodus tervikuna ongi siis võibolla minu nn. ERILINE PAIK
Olari
Tere-tere jälle :)
Minu eriliseks paigaks on vaieldamatult minu lapsepõlvekodu. See asub sellises imetillukeses kohas nagu Maaritsa. Täpsemalt on see Põlva poole sõita, kohe pärast Kambjat.
Minu jaoks on see koht väga eriline ja ilmselt jääb väga eriliseks elu lõpuni. Samuti kahetsen ja olen kurv, et sealt ära pidime kolima. ma tõesti tahaksin seal elada siiani. Siit ka siis vastus õpetaja poolt välja toodud ühele küsimusele, et mis seda paika ohustab. Maaritsale saigi saatuslikuks see, et seal kadus töö. Inimesed kolisid linna. Ma ei oska täpselt öelda, et milline seis seal praegu on, aga kunagi polnud seal üldse enam tööd. Selle tõttu tuli ka meie perel sealt lahkuda ja jätta maha meie armas kodu. Elasime seal siis rideelamus. Meil oli oma kahe korruseline korter ja oma peenramaa. Samuti kuulus meile mingi osa põllumaad ja oli oma isiklik laut. Pidasime loomi ja kanu. ma mäletan meie kodu sellest ajast saadik, kui üldse mäletan midagi. Palju,palju ilusaid mälestusi. Üks ainus halb mälestus ongi ja see oli selline, et olin haige, suvel. Ma ei tohtinud õue minna ja vaatasin aknal, kuidas kõik teised maja lapsed mängisid ja neil oli väga lõbus ja mina ei saanudki õue. See oli siis nii kurb mu jaoks, et mäletan seda siiani täiesti selgelt :))
Maaritsa on koht, kus on kõige rohelisemad aasad ja kõige kaunimad ja suurimad põllud. Voolavad kõige puhtamad ojad ja taevas paistab kõige eredam päike:) See on koht, mis jääb igaveseks mu südamesse. Mäletan, kuidas vennaga käisime igal suvel metsmaasikaid kõrte otsa korjamas. murdime pika heinakõrre ja torkasime sinna külge metsmaasikaid. Terve pika kõrre torkasime marju täis. Siis läksime koju, viskasime vooditele pikali ja nosisime maasikaid:) Alati sai käidud ka 3l purgiga kasemahla toomas. Talved olid sellel ajal ülikülmad. Lund oli nii palju. Meil oli maja ligidal suur-suur mägi. Käisime seal igal talvel kelgutamas. Mängisime lumesõda maja ees, mängisime kodu ja trifaad jt mänge. Maja taga oli mänguplats ja kiik. Naabripoisid armastasid üle võlli kiikuda ja minule tundus see siis nii võimsana. Seal elades oli kõik nii tore. Veetsin oma parima lapsepõlve seal. Tihti olin üksi kodus ja mulle see meeldis. Kui koolis käima hakkasin, siis kolisime Tartusse. Maaritsa on selline mõnus tilluke koht, kus oli üks poeke, üks postkontor, üks lasteaed ja kõik. Väike koht ja kõik teavad kõiki. Selle paiga teebki eriliseks just see, et see on nii ilus ja mulle väga südamelähedane koht. Koht, kus tahaksin, et ka minu oma lapsed saaksid üles kasvada. Kindlasti tahan kunagi minna tagasi sinna. Näha, kas see koht on endiselt nii ilus ja soe nagu see oli sis, kui ma seal elasin ja oma lapsepõlve nautisin:)
Siiri
MINU ERILINE PAIK
Kui keegi tahab tõeliselt lõdvestuda või loodusega sina peal olla , peaks võtma teekonna ette Akstesse , et tutvuda suurte sipelgamajadega . See on nagu pühapaik .
On vaikne , ääretult vaikne . Sipelgate töid ja tegemisi võib seal jälgida tundide viisi . Enne väsib vaatleja kui
sipelgad .
Akste sipelgamajad asuvad Põlva maakonnas männimetsade keskel . Suuniseid koha ülesleidmiseks eriti ei ole . Meetmed on rakendatud turvakaalutlustel .
Eriline on see paik sellepärast , et inimene saab seal
vabalt loodusega suhelda . Puuduvad massid , kes inimest eksitaksid . Võib mõtiskleda elu ja töö üle ,
pidada plaane . Mõtiskleda sipelgate tegevuse tähtsuse üle . Miks on sipelgatel nii suuri maju vaja ? Miks nad nii kiiresti ja nii palju tööd teevad ? Mis kasu on sipelgatest üldse ? Ja palju muid küsimusi .
Eriti meeldejäävaks kujuneb sipelgamajade vaatlemine lastele . Ka mina külastasin Akste sipelgamaju mõned aastad tagasi , kuid igatsen sinna ikka jälle ja jälle .
See on koht , mis rikstab hinge ja annab erilise rahulolu.
Rahu ja vaikus , sipelgate energiline tegutsemine annab mõtteainet edaspidiseks kõigile Akste sipelgamajade külastajatele .
Ragnar
Tere!
Minu eriline paik? Neid on palju kus mulle lihtsalt vahest meeldib olla, aga ilmselt kõige erilisem koht on Lobi rand. Lobi asub Võsult edasi umbes 5km. Eriliseks teeb selle koha see, et ma olen käinud seal iga suvi üle kümne aasta vähemalt ja see on üks koht mille külastamisest lihtsalt ei väsi. Kõige rohkem meeldib mulle seal metsas jooksmas käia, lõpuks randa jõuda lihtsalt istuda ja merd vaadata. See ongi mu eriline paik.
Meelika.
Minu eriline paik. Selleks oli minu jaoks Valgamaal Vilaski külas asuv endine NSV Liidu tuumaraketibaas. See oli Eestis ainuke maa-alune reketibaas. 1982.aastal viidi sealt ära raketid ja šahtid jäid tühjana seisma. Koht oli natuke kõle ja kõhedust tekitav. Mulle meedis seal ringi liikuda ja šahtides ronida ning omapärast maailma avastada. Ja, ausalt oli see küll keelatud, kuid huvitav oli. Praeguseks on see endine raketibaas saanud eraomandiks ja lastud täielikult ära laguned. Kõik mis oli metallist on ära viidud ja maha müüdud. Kui oleks olnud õige omanik, oleks sellest saanud ainulaadne turismiobjekt.
Egert
Tere.
Minu eriline paik. Erilisi kohti on kindlasti palju. Neid võime leida kodukohast ja välismaalt. Mina kirjutan oma kodukohast. Vedu,
see on üks väike, kuid väga vana koht. Esimesi teateid külast on juba aastast 1489. Samal ajal on märgitud ka siinset mõisa nimega Marifer. 16 sajandil muudeti nimi Venteniks. Vanast ajast on järele jäänud ilus pärnaallee ja mõned vanad mõisahooned. Eriti hästi on säilinud hobusetall.
Kalevipoja muistenditega on seotud Vedul metsapiiril väikesel künkal asuv rabakivi. Seda nimetatakse Vedu Nõiakiviks. Rahvasuu kutsub seda ka Tõllakiviks. Kunagi räägiti, et paha mõisniku tõld muutus müristamise ajal tõllakujuliseks rahnuks, kui ta siit mööda sõitis.
Veel on Vedul ohvripärnja teda kutsuti omaniku järgi Riibaku pärnaks. Ohvripärna traditsioon ulatub 19. sajandisse. Rahvas räägib, et kui pärna kõrvalt künti, siis tulid sealt maa seest välja inimeste luud ja sealt aasalt on leitud ka palju tulikivikilde. Pärna tüvi on seest õõnes, lõhestanud ja isegi millegipärast põlenud.
Täpsemalt nendest kohtadest rohkem rääkida ei oska. Üks raamat on Vedu kohta ka kirjutatud. Kui selle järgmine nädal kätte saan ja seal rohkem nendest juttu on siis annan teilegi teada.
Annelii.
Tere .
Minu eriliseks kohaks võib nimetada Ida-Virumaal asuvat väikest kohta nimega Toila. Toila sai mulle eriliseks aastaid tagasi kui perega käisime puhkamas , peale seda on see nagu traditsioon , et vähemalt kord suvel tuleb seal ära käia . Toila valisime tookord juhuslikult kuid nüüd on see paaripäevane pere puhkus alati seal toimunud . Võibolla selle koha teebki minu jaoks nii eriliseks fakt , et seal oleme alati käinud perega koos eemal kõigest muust .
Alati kui seal käime rendime kämpingud , mis asuvad täpselt mere ääres . Toila kõige suurem võlu on muidugi kivirand mere ääres . Toila Oru park on üks huvitavamaid parke kus olen käinud seal võib näha teises maailmasõjas hävitatud lossi varemeid .
Legende Toila kohta on palju olen isegi mõningaid kuulnud aga praegu ei hakka neid siia kirjutama .
Eelmine jutt Toila kohta oli Nora kirjutatud . Unustasin nime lisada
Tere.
Minu eriline paik.
Minu eriliseks paigaks oleks siis äkki Minu tuba,arvuti taga.See on minu jaoks eriline koht kuna tunnen end siis väga hästi muusikat tehes, muusika tegeminega saan ma väljnedada oma tundeid ja nii edasi . :) Rohkem midagi lisada pole , Suured tänud lugejale ;)
Keijo
Tere.
Minu eriline paik ?
Minu eriline paik asub Tartust 25 km kaugusel , See on minu maa koht .
Selle teeb eriliseks see, et seal saab kõike teha vabalt. Seal on olemas ojad , tiigid , metsad kus joosta , koplid kust marju korjata , suured maad kus saab sõita atvga , traktoritega jne . Kunagi onud ja vanemad rääkisid, et seal oli vanasti sõjaväebaas või midagi sellist . See koht ongi minu jaoks eriline . Rudolf
Tere!
Minu eriline paik? Minu jaoks on alati ja ka jääb mu eriliseks paigaks mu maa kodu. Asub see linnas väljas natukene Luunja poole. Mis teeb ta eriliseks? Eriliseks teeb ta see, et ma olen juba väiksest peale seal kasvanud, mänginud, töötanud ja kõike muud. Seal on ilus metsa äär, läheduses on ka tiik, ja suur hoov kus saab alati kõike teha alates õppimisest ja lõpetades grillimistega. Eriliselt meeldivaks teeb veel värske õhk mis seal on. Tunne on hoopis teine kui linnas. Tekib selline vabaduse tunne nagu kõik probleemid oleks kadunud. Kõige rohkem naudin ma jalutamist metsa ääres, eriti kui päike samal ajal loojub. Selline on minu eriline paik.
Reimo
Tere!
Suur tänu kõigile, kes oma lemmikpaikadest seni kirjutanud on!
Kuna klassist tuli ettepanek, et ka mina võiksin siin foorumis on arvamust avaldada, kirjutan natuke oma lemmikpaigast.
Minu jaoks on kõige parem paik Ilumetsa. See on looduskaunis koht Põlvamaal, mille läheduses paikneb ka minu maakodu. Siin leidub väga palju põnevat avastamist. Näiteks meteoriidikraatrid, mis on kogu maailmas haruldased, kuid Ilumetsas täies hiilguses külastajatele uudistada. Samuti asub siin Meenikunno raba, mida läbib matkajatele mõeldud laudtee ning Rebasmäe allikas, mille rauamaitseline vesi hea tervise pidavat andma.
Ilumetsaga on seotud ka mitmeid legende, eriti meteoriidikraatrite tekkimise kohta. Räägitakse, et kunagi olevat suure augu asemel asunud hoopis kirik, kuhu ühel päeval astusid sisse kolm jumalakartmatut venda. Seepeale vajunud kirik koos vendadega maa sisse ning järele jäigi suur lohk, mida tänapäeval näha võime.
Veel räägitakse, et öösiti tegutsevad siin vanakuradi teenrid, kes lõkke valguses tema kulda läikima peavad hõõruma. Igaüks, kes päeval kraatrite läheduses vanduma juhtub, langeb järgmisest ööst vanakuradi teenriks. Matkarajal on ka rahapada, kuhu kogemata vanduma juhtunud matkaja saab raha maksta, et oma vandumist heastada. Kui vanakurat summat piisavaks peab, ei pea keelust üleastunu tema sulaseks hakkama.
Kuna olen ise oma kodukandist ja selle lugudest väga huvitatud, asutasin koos sõpradega mittetulundusühingu, mis matkajatele seda piirkonda tutvustab ning kõikvõimalikke üritusi korraldab. Meil on ka valminud oma kodulehekülg, kust Ilumetsa piirkonna külastaja rohkelt infot leiab. Keda huvitab, võib lähemalt järgi uurida: www.ilumetsa.planet.ee.
Selline on siis minu lemmikpaik!
Tervitustega
Teie õpetaja Maikl
Tere.
Minu eriliseks paigaks oleks ilmselt Viljandi lossimäed. Kuna sealt avaneb imeline vaade Viljandi järvel. Eritigi on kaunis see lossivaremete juurest Kassikäpalt. Kassikäpaks kutsutakse üht mäe nõlva millelt avaneb vaade järvele. Suveti on mõnus jalutada lossimägedes kuna seal on pea alati kõik puhas va peale suurüritusi. Või no nende ajal. Kes pole käinud Viljandi lossimägedes neile soovitan minna ja uurida ise täpsemalt et, mis seal on.
Jaan
Tere!
Olen huviga lugenud Teie postitusi ning otsustasin ka sellest teemast pisut pajatada.
Nagu Teil kõigil nii on ka minul olemas selline paik, kuhu saab minna elujõudu ammutama ja eemalduda linnakärast.
Minu jaoks on eriline paik minu sünnikodu Pärnumaal Pulli külas, kuhu minu isa ehitas ise maja ning kus möödus minu lapsepõlv.
Pulli küla oli Eesti vanim asula Pärnu jõe kaldal, kus olid arheoloogilised väljakaevamised just siis, kui mina olin koolilaps. Mäletan, et ühe suve sain arheoloogidel abiks olla ja pisut taskuraha teenida.
Miks see paik minu jaoks eriline on? See asub looduskaunis kohas Pärnu jõe kaldal ning on merele lähedal (autoga 15 minuti tee). Mulle meeldib suvel palju ujumas käia ning päiksevanne võtta, et talveks energiat koguda.
Mul on seal väike aed ning võrratud on need suvehommikud, kui saan hommikul õues kohvi juua, linnulaulu kuulata ning rahu ja vaikust nautida.
Maal on alati palju tegemist ja see viib töömõtted mujale ning on suureks vahelduseks vaimsele tegevusele.
Oma stressi ja pingeid saan maandada saunalaval ning veeprotseduuridega jões, kus saan ujuda. Meil on väike paat, millega saan mööda jõge sõuda ning imetleda valgeid vesiroose, kollaseid vesikuppe, õidepuhkenud kõrkjaid, veekohal tiirutavaid kiile ja pardiperet, kes tuleb saiapalukesi noolima.
P.s Kes ajaloos väga tugev ei ole, siis saab lugeda Pulli asula kohta aadressilt http://et.wikipedia.org/wiki/Pulli_asula
See on minu eriline paik ja ilmselt jääbki selleks.
Eda
Tere
Minu üks erilisemaid paiku asub sügaval metsa sees Eesti kaguosas.Selle imearmsa koha nimi on Orava ning ta on üks 13st Põlvamaa Vallast.Seal asub minu kallite vanavanemate maja mis valmis 1931aastal.
Miks ta mulle nii eriline on?Just sellepärast,et minu vanaema oli kõige tähtsam inimene minu jaoks .Ma ootasin alati minekut sinna,sest seal sain ma tunda end vabana.Mulle meeldis see loodus ning meeldib siiani, mis ümbritses seda pisikest maja.Need imearmsad sisalikud kes siblasid mööda kive tiigi ääres,linnud kes laulsid kauneid viise ja kõik need ülejäänud koduloomad kes meil seal oli.
Mu vanavanemad pole kahjuks küll enam elavate kirjas,kuid see kohake on ikka minu jaoks kõige südame lähedasem ,sest seal möödus minu õnnelik lapsepõlv.
Ma üritan ikka paar korda aastas külastada seda armast kodu.See fantastiline paik annab mulle väga palju head energiat ning selget mõistust.Hea on see,et kõik on nii nagu vanasti,pole midagi muudetud ega ümber ehitatud.Südamest loodan ,et see kohake püsib mul veel kaua seal.
Tervitades,
Kerli Kristerson
Post a Comment