Seekordseks ülesandeks on loovkirjutamine. Palun igaühel kirjutada järg tunnis loetud jutukesele, mille pealkiri oli "Fait Accompli". Püüdke kirjutada kaasahaaravalt ja põnevalt!
Toredat kirjutamist soovides õpetaja
12 comments:
Anonymous
said...
Tere kõigile! Teen siis otsa lahti :):)
Tagasipööratud saatus
Lentost oli saanud nüüd rikas mõisahärra. Ta nautis seda staatust täiel rinnal. Lento oli olnud Ericale ja tema abikaasale Herbertile aastaid ustav teener. Ta oli hakanud Ericat armastama, kui omaenese lihast last. Lento istus kamina ees, meenutas neid aegu millal ta veetis oma parimad hetked koos Ericaga. Lento mõistis, et ta on teinud midagi äärmiselt kurja. Ta mõistis, et ta on saanud ilmselt hakkama millegiga, mida Erica ei andestaks talle iial! Lento mõistis nüüd, et ainult tema käes on võim nad vabastada. Mõeldud, tehtud! Ta haaras kirja, mille ta oli äsja oma kohale tagasi pannud, haaras kiiruga oma mantli ja kaabu ning vaatas kella lootes, et pole juba hilja. Lento palvele vastati. Kell oli kohe-kohe saamas 23:45 Kirjas oli, et aega on vaid keskööni ja mitte minutitki rohkem. Kui Lento hilineb kasvõi ühe ainsa sekundi, siis saab see saatuslikuks Ericale ja herbertile. Lento jooksis nii kiiresti, kui üks lonkav mees joosta suudab. Ta jooksis nii kiirelt, et kohale jõudes oli tal raskusi hingata. Ta ahmis õhku ja hingeldas samal ajal. Lento karjus: " Erica, ära karda, ma päästan su, kohe oled vaba!" Lento värises, hingeldas ja kartis kohutavalt. Ta kül mõistis oma pahategu, kuid samas oli tal meeletu hirm selle ees, mis teda oodata võis pärast Erica vabastamist. Ta kartis, et Erica hakkab teda vihkama, saadab ta mõisast minema ja siis jääb Lento kõigest ilma, isegi peavarjust! Ta lootis parimat...
Taevas oli täiskuu, mis valgustas peaaegu terve pargi. Koobas, kus Erica ja ta abikaasa vangistuses olid nägi selles valguses tõeliselt kõhedusttekitav välja. Lento võttis taskust kirja, hingas sügavalt sisse ja välja, ta käed värisesid nagu haavalehed tugevas tuules. Seejärel ta lausus kolm korda: Needus tagasipöörata!" Järsku kostus tugev müra. Koopasuu hakkas avanema. Suur kivi liikus aeglaselt kõrvale. Lento tundis hinges tohutut rõõmutunnet ja heaolu. Ei möödunud 5minutitki, kui Lento nägi Ericat ja Herbertit koopast väljumas. Ehmunud nagu nad olid, nad taastusid peatselt. Erica puhkes nutma. Ta kallistas ja tänas Lentot. Herbert samuti. Pärast emotsionaalset ja südantliigutavat taaskohtumist suundusid nad kõik mõisasse, oma koju. Lento rääkis neile kõik ära. Kuidas ta muutus ahneks ja püüdis saada kellekski kes ta tegelikult ju ei ole. Erica mõistis Lentot ja ka Herbert sai aru. Nad mõlemad olid Lentole väga tänulikud nende elude päästmise eest. Järgmisel hommikul tõusis Erica vara. Ta oli õnnelik, et ta eluga pääses ja nüüd oli tal julgus lugeda läbi see kurjakuulutav ja kaua kardetud kiri. Ta luges selle läbi ja oli šokeeritud. Ta sai aru, et kui poleks olnud Lentot, tema ustavat teenrit, siis ei istuks ta sel momendil hommikusöögilauas ja ei naudiks elu. Veidi aja möödudes ühines Ericaga ka tema armastatud abikaasa. Koos nauditi hommikusööki ja päikesetõusu oma kallis ja armsas kodus. Nad rääkisid ja jõudsid ühiselt otsusele, et Lento väärib nende elude päästmise eest väärilist tasu. Kui lento oli ärganud, siis kutsusid Erica ja Herbert ta endaga lauda sööma. Lento oli imestunud, sest tavaliselt söövad teenrid oma isandatega eraldi ruumides. Tema oli seda senini köögis teinud. Ta nõustus ja istus lauda. Erica lausus: " Armas Lento, tahame sind Herbertiga kogu südamest tänada, et sa meid vabastasid! Ilma sinuta meid enam ei oleks. Oled meile aastaid olnud ustav ja lojaalne ja me leiame, et me pole sind piisavalt hästi kohelnud. Soovime seda nüüdsest muuta. Sinule kuulub tänasest päevast alates pool mõisast. Samuti ka pool maast. Kas teeksid meile au ja võtaksid selle pakkumise vastu?" Lento oli šokis. Heasmõttes loomulikult. Ta võttis hetke mõtlemisaega ja oli pakkumisega nõus. Kõik olid rõõmsad. Kõik olid rahul. Erica ja Herbert rõõmustasid, sest neile oli kingitud nn. uus elu ja Lento rõõmustas, sest et saada rikkaks, selleks ei pidanudki tegema halba. Vastupidi. Õppetund kogu eluks nagu ta tavatses selle kohta öelda. Jacob Lemmermoorist, kunagisest kurjast mõisaomanikust ei kuulnud keegi enam iialgi. Kuna Unipiha mõisa needus oli tänu Lentole murtud, siis võis arvata, et koos needusega kadus ka Jacob igavesse pimedusse kuskile kaugele, kuhu ei küündi inimese käsi ega ei ulatu silm.
Tere! Ega Lento seda rikast elu pikka aega ei nautinud. Tema südametunnistus hakkas piinama, teades et tema kunagised mõisaomanikud on vangis. Ta ei saanud öösiti rahulikult magada, teades et Jacob hiilib vabaduses. Lõppude lõpuks otsustaski Lento midagi ette võtta. Käis külarahvastele jutte rääkimas ja abi palumas. Väga palju abilisi tuli kokku. Pika pusimise ja susimise said külarahvas Jacobi kinni võetud ja koopasse viidud. Erica ja Herbert olid nii õnnelikud, et nende elu päästeti. Tänutäheks Ehitati Lentole nende mõisa kõrvale uus maja ja anti natukene raha ka. Nüüdsest elab Lento mõisaomanike kõrval õnnelikku elu ja kui lõppude lõpuks Jacob ka heaks inimeseks muutub, siis lubasid Erica ja Herbert tallegi midagi head välja mõelda. Merilin
Aastad möödusid , ning Lento elas väga head elu võõra varaga, mis oli teda pimestanud.Ta ei olnud kunagi saanud niipalju endale lubada ja reisida kui praegu.See mees oli väga õnnelik,kuid ta ei osanud arvata ,et see õnn nii üürikeseks jääb. Mõneaja pärast saabusid Erika ja Herbati kolm last, oma maailmareisilt tagasi.Nad olid väga õnnetud kuuldes ,et nende vanemad on langenud needuse ohvriks.Lento rääkis mis oli juhtunud,kuid ta ei maininud sellest salapärasest kirjast.Veidikese aja pärast kui lapsed olid toibunud sellest hirmsast uudisest meenus neile Karumaa nõid ,keda mäletavad nad lapsepõlvest.Ta käis tihti nende mõisa õuel, kui nad veel pisikesed olid.Nii otsustatigi külastada Karumaa nõida.Jõudes nõia ukse juurde koputati kolm korda.Nõid avas ukse,nähes neid ehmunuid ja õnnetuid lapsi sai ta aru mis mure neid vaevab.Õnneks oli aga nõial hea tuju, ning ta kutsus nad tuppa.Laste esimene küsimus oli, miks nõid käis nende mõisa juures nii tihti kui nad väiksed olid ja kas ta saab aidata nende vanemaid.Nõid rääkis, et ta tõi mitu kirja needuse vabastamise kohta, kuna nende ema kartis needust nii hirmsasti lasi ta Lentol need ilma lugemata ära peita.Lapsed küll üritasid teada saada nõia käest, mis oli kirja sisu,kuid nõid ei vastanud sellele.Nad tänasid nõida sellegi poolest ja lahkusid,kuid enne minekut ütles nõid:“ ärge usaldage Lentot.“Koju jõudes otsisid nad Lento üles ja küsisid kirja kohta.Muidugi oli Lento ehmunud,et lapsed sellest kirjast teavad,Ta vastas neile,et ta ei mäleta seda kirja ega ka selle asukohta.Sellepeale ütles vanim laps:“Kui sa seda kirja meile ei anna, elad oma viimased elupäevad mõisa vangitornis ,kuni sulle meenub selle kirja asukoht“.Lentol tuli nii suur hirm peale, et ta andis selle kirja lastele.Nad lugesid kirja läbi ja hakkasid ootama täiskuud, sest alles siis saavad nad oma ema ja isa vabastada.Aeg möödus, ning Lento haigestus raskesse kopsupõletikku,mida kahjuks polnud võimalik ravida.Mees palus andestust Erika ja Herbati lastelt oma surivoodil:“Andke mulle palun andeks,et ma ei päästnud teie vanemaid kohe, kuna teie vanemate vara pimestas mu hinge.“Need olid Lento viimased sõnad.Peale seda ilmus taevasse kaua oodatud täiskuu.Lapsed jooksid kohe koos kirjaga koopa juurde ja tegid täpselt nii nagu kirjas oli.Nad kõndisid kolmekesi kolm korda ümber koopa ja laususid koos:“olematuks tee see tegu“.Mõne hetke pärast hakkas koopa ees olev kivi liikuma ja sealt väljusid Herbat ja Erika.Vanemad embasid oma lapsi ja tänasid neid oma vabastamise eest. Koduteel jutustasid lapsed oma seiklustest Karumaa nõia juures ja sellest mis oli juhtunud Lentoga. Herbart,Erika ja nende kolm last elasid elulõpuni õnnelikus harmoonias oma uhkes mõisas ilma needuse hirmuta.
Lento elas mõisas ilusat ja mugavat elu. Lõpuks muutus kõik väga üksluiseks ja igavaks. Ta oli väsinud suures majas üksi elamisest. Paar aastat hiljem leidis mees endale kauni kaasa ja nad abiellusid. Neil sündis imearmas pisipoeg, kellele pandi kunagise peremehe järgi nimeks Herbert. Aeg lendas ja laps kasvas kiiresti. Lento jutustas tihti oma pojale Unipiha vanadest omanikest, kes on koopas vangis. Ta rääkis poisile salapärasest kirjast, mis pidi needuse murdma, kuid mitte kunagi ei paljastanud mees kirja asukohta. Nii see jutt jäigi, aga poisil tekkis huvi ja ta tahtis seda kirja leida. Herbert teadis, et vanad omanikud pidid väga head ja lahked olema ning ta otsustas neid aidata. Ühel ilusal päikesepaistelisel päeval mängis Herbert vana kiviaia juures. Järsku märkas mänguhoos poisike ühe kohapeal lahtiseid kive. Ta tõstis kivid vaikselt üksteise järel ära ja nägi sügaval augus midagi heledat. Seal see salapärane kiri oligi, millest isa oli mitmeid kordi rääkinud. Herbert ei osanud arvatagi, et see võis nii lähedal olla. Poiss luges kirja ja taipas, et vaeste hingede aitamiseks peab väga vähe tegema. Herbert hakkas nüüdsest pikisilma ootama ööd, mil paistaks täiskuu. Kui see kätte oli jõudnud hiilis Herbert salaja mõisast välja ja jooksis koopasuu juurde. Ta kartis natuke, kuid hakkas lõpuks ümber koopa vaikselt kõndima. Ringid tehtud jäi poiss ukse juures seisma ja ütles need kuulsad sõnad. Vaevalt jõudis ta lõpetada, kui uks juba avaneski. Koopast väljusid üleni valges mees ja naine. Mõlemad olid Herbertile südamest tänulikud, et nad lõpuks välja päästeti. Paarike tänas poissi ja nad hakkasid silmnähtavalt kuu poole hõljuma. Herbert jäi ehmunud näoga järele vaatama, kuid ta oli oma tehtud tööga väga rahul ja kõndis koju tagasi. Kodus oli isa poisi kadumist juba märganud. Herbert rääkis isale kõik ära, mida ta oli öösel väljas teinud. Õnneks ei saanudki Lento pahaseks, tal oli isegi hea meel, et vanad mõisaomanikud on nüüd rahu leidnud. Ja nii purustas hakkaja poiss needuse. Annelii
Herbert läks vaatama sinna koopasse ,et mis karjumine ja kõlisemine seal toimub. Erica ärkas üles ,et kus tema mees on hakkas asja uurima . Jalutas ka sinna koopa juurde kus jalajäljed viisid . Kuid leidis ahelatsest tema mehe ehk siis Herberti. Jacob oli saanud vabadusse kuna talle oli ulatanud Herbert oma käe.Herbert ulatas käe ka Ericale ,et ka tema enda juurde võtta . Erica ei mõelnud sellepeale ,et mitte kätt anda ,aga siiski andis. Kui Lento seda kuulis ,et nad said omale needuse. Ja lento elas rikast elu kuna kõik mis Ericalt ja Herbertilt alles jäi sai ta endale. Lento ei tundnud puudust millestki kuna tal oli kõik olemas. Kuid kord talle tuli meelde kiri mille ta pidi kunagi ära peitma . Ta leidis selle kirja ja vaatas selle kirja sisu. Ta sai teada ,et selles kirjas oli loids mis oleks võinud Erica ja Herberti mõlemad ära päästa . Ta võttis selle kirja endaga kaasa ja põletas ära . Ta ei tahtnud enam midagi kuulda Ericast ja Herbertist. Ja senimaani on Herbert ja Erica seal koopas kinni.
Ütlen ausalt ei osanud midagi muud kirjutada. Tõnis.
Läks aega edasi ajast mil Erica ja Herbert sattusid needuse läbi vangistusse. Lento elas ilusat ja õnnelikku elu päris pikalt. Kuid tema õnne siiski varjutas teadmine, et ta ei ole elus kõike teinud nii nagu vaja oleks. Oli ju tema võimuses siiski Ericale ja Herbertile vabaduse kinkimine. Jah, selle vabaduse kinkimisega, oleks tema enda elu muutunud. Mida vanemaks ta sai, seda suuremaks ta süümepiinad muutusid. Olles juba väga vana mees, ta võtab veelkord lahti laohoone seinas oleva avause ja võtab sealt välja peidetud kirja. Käitudes kirja juhiste kohaselt lõpetab ta Unipiha mõisa needuseja vabastab Erica ja Herberti. Erica ja Herbert ei saanudki kunagi teada, et nende pika vangistuses oldud aja eest oli süüdi ahneks muutunud Lento, kes oleks nad ammu võinud needusest vabastada. Sellega sai Unipioha mõisa needus läbi ja teadmatus ei tekitanud viha mõisarahva seas.
Lento elas Unipiha mõisas rikka ja õnneliku mõisnikuna pikki aastaid. Kuid tema õnne varjutas ikka iga aastaga tema tume saladus, mis hoidis endisi mõisaomanikke koopas vangistuses. Et oma süümepiinu kergendada, võttis Lento kätte ja hävitas ära nõia kirja. Kuid ka see ei aidanud. Lõpuks ta siiski juba väga vana mehena võtab ennast kokku ja toimib vastavalt nagu oli Karumaa nõia kirjas. Erica ja Herbert saavad pikast vangistuset vabaks. Ka Lento süümepiinad lõppevad ja Unipiha mõis saab edasi kestan ilma needuseta.
fiLento ei suutnud uskuda ,milline õnn talle kätte oli langenud.Ta tundis end kui "kuninga kass".Siiski ei saanud see õnn nii pilvitult kesta,sest mõte sellest,et endised mõisaelanikud koopas kinni istuvad piinas teda.Samas sellist süllekukkunud õnne ei tahtnud ta käest lasta.Kuna Erika ja Herberti lapsed olid veel väiksed ning teisi pärijaid,sugulasi polnd otsutas ta need üles kasvatada ja kosis endale endise teenijanna Maali ,sealt samast mõisast. Lastele ja Maalile rääkis ta ,et mõisahärra ja prouaga juhtus raske õnnetus,nende tõld oli sõitnud alla järsust mäest ,nad hukkusid silmapilgselt.Lapsed oli väga šokeeritud ,kuid tänasid jumalat ,et neil on olemas Lento ning Maali ,kes neid kasvatavad kui omasid. Aastad möödusid ja Maali sünnitas ka Lentole ühe punapõskse poisipõnni.Herberti ja Erica lapsed olid juba päris suureks sirgunud ning armastasid oma kasuvanemaid väga. Lento elu aga kulges igaöiste õudusunenägudega,mille peale ta üleni higisena ärkas ent oma vara ta käest anda ei tahtnud.Seega kannatas ta seda jubedat süütunnet edasi. Ühel päeval kui Erica vanim tütar Elsa juba abielluma hakkas otsis ta kohta,kuhu peita paber oma perekonnanimega.Tava nägi ette ,et neiu ,kes abiellub annab ära oma nime,peidab selle ära,siis jääb ta igaveseks mehe perekonnanimega ning on õnnelikus abielus.Elsa kõndis ümber aida ja mõtles peita kirjake sinna seina sisse.Ta leidiski ühe sobiva koha ning urgitses kivikesi ükshaaval ära.Oli juba päris tore auk valmis kui Elsa tähelepanu köitis miski valge asi.Oma üllatuseks avastas Elsa ,et tegemist on kirjaga,millel oli tema surnud isa nimi.Ta tundis ,et minestab ent võttis end kokku ja avas värisevate kätega ümbriku.Lugedes sisu hakkas kahtluseuss teda närima,ta peitis kirja oma seeliku alla lahkudes aida juurest kiirustades.Vendadele ei rääkinud ta algselt midagi.Lento ja Maali olid lapsega linna käima läinud ja pidid alles järgmisel päeval tulema. Elsa mõtles enda toas pikalt.Juba paistiski kuu nagu pannkook taevas ja ta oli ostustanud ,et ta läheb ning murrab needuse olgu seal koopas siis kes tahes. Tüdruk hiilis vaikselt õue.Kõndis mööda tammealleest ,möödus hobuseraua tiigist ja jõudis koopani.Ta süda pidi rinuust välja kargama,kuid tahtmine aidata sundis tagant.Elsa tegi kõik nii nagu kirjas öeldi.Äkki hakkas kõik maastik ta all värisema,kolisema ja kivid raksusid ning lendasid metsiku vihinaga nagu kuulid igasse suunda.Elsa viskus hirmunult pikali,kattes näo kättega... Suur oli tema imestus kui silmi avades oli kõik vaikne ning tema ees seisid kallid ema-isa.Ta oli päästnud needusest oma vanemad. Kõik olid väga õnnelikud taaskohtumise üle,mõis sai oma valisteja tagasi ja needus oli murtud... Lento ja Maali oma lapsega tagasi ei jõudnudki.Kuhu nad kadusid ei teadnud keegi.Aastaid hiljem räägiti ,et üks hobuvanker olla Tartu kandis järsakust alla sõitnud ning piksenoolest põlema süttinud ,seal sees olnud naine,mees ja laps hukkunud. Võõraste sulgedega ehtimine ja ahnus Lentot kaugele ei viinud ning nii sattus ka tema lõpuks needuse kätte.
Kui Lento aidast tuppa tagasi jõudis mõtles ta korra veel sellele kirjale. "Miks küll Erica ei lugenud seda kirja, vaid käskis selle kohe ära peita?" Lento üritas sellele küsimusele vastust leida kuid andis lõpuks alla, " Ju oli siis Erica lihtsalt nii egoistlik, et teda huvitas ainult enda heaolu", mõtles ta lõpuks. "Eks ta sellega oma saatuse ära ka teenis." Lento otsustas oma pead Erica ja Herberti saatusega mitte rohkem vaevata. Sest lõppude lõpuks oli ta nüüd ju rikas mõisahärra ja jõukas elu tahtis elamist.Lento muutus aja möödudes rikkusest nii pisestatuks, et ei jätkunud tal aega enam kellegi ega millegi jaoks. Lõpuks hakkasid asjad mõisas juba viltu vedama. Töölised hakkasid ükshaaval lahkuma, mõis hakkas lagunema. Vaatamata sellele ei võtnud Lento asjade parandamiseks midagi ette. Aeg möödus, mõisas läks kõik allamäge. Ja varanduski hakkas vaikselt otsa saama selle prassimise peale. Lõpuks oli aeg sealmaal, et tuli kubermangu kubernerilt kuri kiri: "Mõis ja maad tuleb 7 päeva jooksul vabastada. Maksmata maksude tõttu on kogu valdus konfiskeeritud." Lentole oli see suur šokk. Kuid enam polnud teha midagi. 7. päeval tulid kuberneri sõdurid ja tõstsid Lento välja. Mõne nädala hulkus ta mõisa läheduses veel ringi kuni lõpuks suri Lento nälga. Ei toonud äkki sülle kukkunud varandus õnne.
Erica ärkas oli Herbert ta kõrvalt kadunud. Erica läks vaatama kuhu ta küll oma väikse aruga läinud on. Ööpimeduses oli kuulda kuidas hundid ulusid ja tuulega puuoksad ragisesid.Erica aimas halba, ta jooksis kiirelt koopa juurde ja nägi koopa uksel kujutlust. Koopa sees oli mitu käänulist teed. Kujutlus meelitas ja kutsus teda aina omale lähemale.Lõpuks oli ta aru saanud, et midagi on valesti. Koopast kuuldus veel karjeid, mis järjest vaibusid. Lõpuks oli vaikus ja siis viimane hüüd"APPI" See viimane hüüatus oli Herbertilt. Nüüd oli selge, et ta oli langenud mingisse nõiaringi. Talle meenus oma vanaema jutt, mis käis vana mõisaomaniku kohta, mida klatsimoorid küla peal olid ta vanaemale rääkinud. Ta oli isegi ühe kirja saanud vanaemalt, et mida keegi ei tohtinud näha. Kuna ta halb varjaja, siis ta põletas selle kohe ära. Kurb on see, et ta pani sellele ennem tule otsa, kui jõudis aru saada, et oleks pidanud ise selle ikka ennem läbi lugema. Lento, kes oli teenriks majas nägi öösel ühte hirmsat und, mis oli nagu õudusunenägu. Ta oli ärgates läbimärg. Märg higi jooksis ta palgelt ja kriuksumas vanadel aknahingedel aken. Ta tahtis kiirelt peremeest ja perenaist näha, et paluda tal päeva vabaks. Kahjuks ta ei leidnud neid ja pole k aleidnud neid ka tänapäevani. Siret
12 comments:
Tere kõigile!
Teen siis otsa lahti :):)
Tagasipööratud saatus
Lentost oli saanud nüüd rikas mõisahärra. Ta nautis seda staatust täiel rinnal.
Lento oli olnud Ericale ja tema abikaasale Herbertile aastaid ustav teener.
Ta oli hakanud Ericat armastama, kui omaenese lihast last.
Lento istus kamina ees, meenutas neid aegu millal ta veetis oma parimad hetked koos Ericaga.
Lento mõistis, et ta on teinud midagi äärmiselt kurja.
Ta mõistis, et ta on saanud ilmselt hakkama millegiga, mida Erica ei andestaks talle iial!
Lento mõistis nüüd, et ainult tema käes on võim nad vabastada.
Mõeldud, tehtud!
Ta haaras kirja, mille ta oli äsja oma kohale tagasi pannud, haaras kiiruga oma mantli ja kaabu ning vaatas kella lootes, et pole juba hilja.
Lento palvele vastati. Kell oli kohe-kohe saamas 23:45
Kirjas oli, et aega on vaid keskööni ja mitte minutitki rohkem.
Kui Lento hilineb kasvõi ühe ainsa sekundi, siis saab see saatuslikuks Ericale ja herbertile.
Lento jooksis nii kiiresti, kui üks lonkav mees joosta suudab.
Ta jooksis nii kiirelt, et kohale jõudes oli tal raskusi hingata.
Ta ahmis õhku ja hingeldas samal ajal.
Lento karjus: " Erica, ära karda, ma päästan su, kohe oled vaba!"
Lento värises, hingeldas ja kartis kohutavalt.
Ta kül mõistis oma pahategu, kuid samas oli tal meeletu hirm selle ees, mis teda oodata võis pärast Erica vabastamist.
Ta kartis, et Erica hakkab teda vihkama, saadab ta mõisast minema ja siis jääb Lento kõigest ilma, isegi peavarjust!
Ta lootis parimat...
Taevas oli täiskuu, mis valgustas peaaegu terve pargi. Koobas, kus Erica ja ta abikaasa vangistuses olid nägi selles valguses tõeliselt kõhedusttekitav välja.
Lento võttis taskust kirja, hingas sügavalt sisse ja välja, ta käed värisesid nagu haavalehed tugevas tuules.
Seejärel ta lausus kolm korda: Needus tagasipöörata!"
Järsku kostus tugev müra. Koopasuu hakkas avanema. Suur kivi liikus aeglaselt kõrvale.
Lento tundis hinges tohutut rõõmutunnet ja heaolu.
Ei möödunud 5minutitki, kui Lento nägi Ericat ja Herbertit koopast väljumas. Ehmunud nagu nad olid, nad taastusid peatselt.
Erica puhkes nutma. Ta kallistas ja tänas Lentot. Herbert samuti.
Pärast emotsionaalset ja südantliigutavat taaskohtumist suundusid nad kõik mõisasse, oma koju.
Lento rääkis neile kõik ära. Kuidas ta muutus ahneks ja püüdis saada kellekski kes ta tegelikult ju ei ole.
Erica mõistis Lentot ja ka Herbert sai aru. Nad mõlemad olid Lentole väga tänulikud nende elude päästmise eest.
Järgmisel hommikul tõusis Erica vara. Ta oli õnnelik, et ta eluga pääses ja nüüd oli tal julgus lugeda läbi see kurjakuulutav ja kaua kardetud kiri.
Ta luges selle läbi ja oli šokeeritud. Ta sai aru, et kui poleks olnud Lentot, tema ustavat teenrit, siis ei istuks ta sel momendil hommikusöögilauas ja ei naudiks elu.
Veidi aja möödudes ühines Ericaga ka tema armastatud abikaasa. Koos nauditi hommikusööki ja päikesetõusu oma kallis ja armsas kodus.
Nad rääkisid ja jõudsid ühiselt otsusele, et Lento väärib nende elude päästmise eest väärilist tasu.
Kui lento oli ärganud, siis kutsusid Erica ja Herbert ta endaga lauda sööma. Lento oli imestunud, sest tavaliselt söövad teenrid oma isandatega eraldi ruumides. Tema oli seda senini köögis teinud.
Ta nõustus ja istus lauda.
Erica lausus: " Armas Lento, tahame sind Herbertiga kogu südamest tänada, et sa meid vabastasid! Ilma sinuta meid enam ei oleks.
Oled meile aastaid olnud ustav ja lojaalne ja me leiame, et me pole sind piisavalt hästi kohelnud.
Soovime seda nüüdsest muuta.
Sinule kuulub tänasest päevast alates pool mõisast. Samuti ka pool maast. Kas teeksid meile au ja võtaksid selle pakkumise vastu?"
Lento oli šokis. Heasmõttes loomulikult. Ta võttis hetke mõtlemisaega ja oli pakkumisega nõus.
Kõik olid rõõmsad. Kõik olid rahul. Erica ja Herbert rõõmustasid, sest neile oli kingitud nn. uus elu ja Lento rõõmustas, sest et saada rikkaks, selleks ei pidanudki tegema halba. Vastupidi.
Õppetund kogu eluks nagu ta tavatses selle kohta öelda.
Jacob Lemmermoorist, kunagisest kurjast mõisaomanikust ei kuulnud keegi enam iialgi.
Kuna Unipiha mõisa needus oli tänu Lentole murtud, siis võis arvata, et koos needusega kadus ka Jacob igavesse pimedusse kuskile kaugele, kuhu ei küündi inimese käsi ega ei ulatu silm.
Lõpp
Esimesed kaks postitust teostas Siiri :)
Tere!
Ega Lento seda rikast elu pikka aega ei nautinud. Tema südametunnistus hakkas piinama, teades et tema kunagised mõisaomanikud on vangis. Ta ei saanud öösiti rahulikult magada, teades et Jacob hiilib vabaduses. Lõppude lõpuks otsustaski Lento midagi ette võtta. Käis külarahvastele jutte rääkimas ja abi palumas. Väga palju abilisi tuli kokku. Pika pusimise ja susimise said külarahvas Jacobi kinni võetud ja koopasse viidud. Erica ja Herbert olid nii õnnelikud, et nende elu päästeti. Tänutäheks Ehitati Lentole nende mõisa kõrvale uus maja ja anti natukene raha ka. Nüüdsest elab Lento mõisaomanike kõrval õnnelikku elu ja kui lõppude lõpuks Jacob ka heaks inimeseks muutub, siis lubasid Erica ja Herbert tallegi midagi head välja mõelda.
Merilin
Tagasipööratud saatus
Aastad möödusid , ning Lento elas väga head elu võõra varaga, mis oli teda pimestanud.Ta ei olnud kunagi saanud niipalju endale lubada ja reisida kui praegu.See mees oli väga õnnelik,kuid ta ei osanud arvata ,et see õnn nii üürikeseks jääb.
Mõneaja pärast saabusid Erika ja Herbati kolm last, oma maailmareisilt tagasi.Nad olid väga õnnetud kuuldes ,et nende vanemad on langenud needuse ohvriks.Lento rääkis mis oli juhtunud,kuid ta ei maininud sellest salapärasest kirjast.Veidikese aja pärast kui lapsed olid toibunud sellest hirmsast uudisest meenus neile Karumaa nõid ,keda mäletavad nad lapsepõlvest.Ta käis tihti nende mõisa õuel, kui nad veel pisikesed olid.Nii otsustatigi külastada Karumaa nõida.Jõudes nõia ukse juurde koputati kolm korda.Nõid avas ukse,nähes neid ehmunuid ja õnnetuid lapsi sai ta aru mis mure neid vaevab.Õnneks oli aga nõial hea tuju, ning ta kutsus nad tuppa.Laste esimene küsimus oli, miks nõid käis nende mõisa juures nii tihti kui nad väiksed olid ja kas ta saab aidata nende vanemaid.Nõid rääkis, et ta tõi mitu kirja needuse vabastamise kohta, kuna nende ema kartis needust nii hirmsasti lasi ta Lentol need ilma lugemata ära peita.Lapsed küll üritasid teada saada nõia käest, mis oli kirja sisu,kuid nõid ei vastanud sellele.Nad tänasid nõida sellegi poolest ja lahkusid,kuid enne minekut ütles nõid:“ ärge usaldage Lentot.“Koju jõudes otsisid nad Lento üles ja küsisid kirja kohta.Muidugi oli Lento ehmunud,et lapsed sellest kirjast teavad,Ta vastas neile,et ta ei mäleta seda kirja ega ka selle asukohta.Sellepeale ütles vanim laps:“Kui sa seda kirja meile ei anna, elad oma viimased elupäevad mõisa vangitornis ,kuni sulle meenub selle kirja asukoht“.Lentol tuli nii suur hirm peale, et ta andis selle kirja lastele.Nad lugesid kirja läbi ja hakkasid ootama täiskuud, sest alles siis saavad nad oma ema ja isa vabastada.Aeg möödus, ning Lento haigestus raskesse kopsupõletikku,mida kahjuks polnud võimalik ravida.Mees palus andestust Erika ja Herbati lastelt oma surivoodil:“Andke mulle palun andeks,et ma ei päästnud teie vanemaid kohe, kuna teie vanemate vara pimestas mu hinge.“Need olid Lento viimased sõnad.Peale seda ilmus taevasse kaua oodatud täiskuu.Lapsed jooksid kohe koos kirjaga koopa juurde ja tegid täpselt nii nagu kirjas oli.Nad kõndisid kolmekesi kolm korda ümber koopa ja laususid koos:“olematuks tee see tegu“.Mõne hetke pärast hakkas koopa ees olev kivi liikuma ja sealt väljusid Herbat ja Erika.Vanemad embasid oma lapsi ja tänasid neid oma vabastamise eest.
Koduteel jutustasid lapsed oma seiklustest Karumaa nõia juures ja sellest mis oli juhtunud Lentoga.
Herbart,Erika ja nende kolm last elasid elulõpuni õnnelikus harmoonias oma uhkes mõisas ilma needuse hirmuta.
Koostas:Kerli Kristerson
Lento elas mõisas ilusat ja mugavat elu. Lõpuks muutus kõik väga üksluiseks ja igavaks. Ta oli väsinud suures majas üksi elamisest.
Paar aastat hiljem leidis mees endale kauni kaasa ja nad abiellusid. Neil sündis imearmas pisipoeg, kellele pandi kunagise peremehe järgi nimeks Herbert.
Aeg lendas ja laps kasvas kiiresti. Lento jutustas tihti oma pojale Unipiha vanadest omanikest, kes on koopas vangis. Ta rääkis poisile salapärasest kirjast, mis pidi needuse murdma, kuid mitte kunagi ei paljastanud mees kirja asukohta. Nii see jutt jäigi, aga poisil tekkis huvi ja ta tahtis seda kirja leida. Herbert teadis, et vanad omanikud pidid väga head ja lahked olema ning ta otsustas neid aidata.
Ühel ilusal päikesepaistelisel päeval mängis Herbert vana kiviaia juures. Järsku märkas mänguhoos poisike ühe kohapeal lahtiseid kive. Ta tõstis kivid vaikselt üksteise järel ära ja nägi sügaval augus midagi heledat. Seal see salapärane kiri oligi, millest isa oli mitmeid kordi rääkinud. Herbert ei osanud arvatagi, et see võis nii lähedal olla. Poiss luges kirja ja taipas, et vaeste hingede aitamiseks peab väga vähe tegema.
Herbert hakkas nüüdsest pikisilma ootama ööd, mil paistaks täiskuu.
Kui see kätte oli jõudnud hiilis Herbert salaja mõisast välja ja jooksis koopasuu juurde. Ta kartis natuke, kuid hakkas lõpuks ümber koopa vaikselt kõndima. Ringid tehtud jäi poiss ukse juures seisma ja ütles need kuulsad sõnad.
Vaevalt jõudis ta lõpetada, kui uks juba avaneski. Koopast väljusid üleni valges mees ja naine. Mõlemad olid Herbertile südamest tänulikud, et nad lõpuks välja päästeti. Paarike tänas poissi ja nad hakkasid silmnähtavalt kuu poole hõljuma. Herbert jäi ehmunud näoga järele vaatama, kuid ta oli oma tehtud tööga väga rahul ja kõndis koju tagasi.
Kodus oli isa poisi kadumist juba märganud. Herbert rääkis isale kõik ära, mida ta oli öösel väljas teinud. Õnneks ei saanudki Lento pahaseks, tal oli isegi hea meel, et vanad mõisaomanikud on nüüd rahu leidnud.
Ja nii purustas hakkaja poiss needuse.
Annelii
Herbert läks vaatama sinna koopasse ,et mis karjumine ja kõlisemine seal toimub. Erica ärkas üles ,et kus tema mees on hakkas asja uurima . Jalutas ka sinna koopa juurde kus jalajäljed viisid . Kuid leidis ahelatsest tema mehe ehk siis Herberti. Jacob oli saanud vabadusse kuna talle oli ulatanud Herbert oma käe.Herbert ulatas käe ka Ericale ,et ka tema enda juurde võtta . Erica ei mõelnud sellepeale ,et mitte kätt anda ,aga siiski andis.
Kui Lento seda kuulis ,et nad said omale needuse. Ja lento elas rikast elu kuna kõik mis Ericalt ja Herbertilt alles jäi sai ta endale. Lento ei tundnud puudust millestki kuna tal oli kõik olemas. Kuid kord talle tuli meelde kiri mille ta pidi kunagi ära peitma . Ta leidis selle kirja ja vaatas selle kirja sisu. Ta sai teada ,et selles kirjas oli loids mis oleks võinud Erica ja Herberti mõlemad ära päästa . Ta võttis selle kirja endaga kaasa ja põletas ära . Ta ei tahtnud enam midagi kuulda Ericast ja Herbertist. Ja senimaani on Herbert ja Erica seal koopas kinni.
Ütlen ausalt ei osanud midagi muud kirjutada.
Tõnis.
Läks aega edasi ajast mil Erica ja Herbert sattusid needuse läbi vangistusse. Lento elas ilusat ja õnnelikku elu päris pikalt. Kuid tema õnne siiski varjutas teadmine, et ta ei ole elus kõike teinud nii nagu vaja oleks. Oli ju tema võimuses siiski Ericale ja Herbertile vabaduse kinkimine. Jah, selle vabaduse kinkimisega, oleks tema enda elu muutunud. Mida vanemaks ta sai, seda suuremaks ta süümepiinad muutusid.
Olles juba väga vana mees, ta võtab veelkord lahti laohoone seinas oleva avause ja võtab sealt välja peidetud kirja. Käitudes kirja juhiste kohaselt lõpetab ta Unipiha mõisa needuseja vabastab Erica ja Herberti.
Erica ja Herbert ei saanudki kunagi teada, et nende pika vangistuses oldud aja eest oli süüdi ahneks muutunud Lento, kes oleks nad ammu võinud needusest vabastada. Sellega sai Unipioha mõisa needus läbi ja teadmatus ei tekitanud viha mõisarahva seas.
Egert
Lento elas Unipiha mõisas rikka ja õnneliku mõisnikuna pikki aastaid. Kuid tema õnne varjutas ikka iga aastaga tema tume saladus, mis hoidis endisi mõisaomanikke koopas vangistuses. Et oma süümepiinu kergendada, võttis Lento kätte ja hävitas ära nõia kirja. Kuid ka see ei aidanud. Lõpuks ta siiski juba väga vana mehena võtab ennast kokku ja toimib vastavalt nagu oli Karumaa nõia kirjas. Erica ja Herbert saavad pikast vangistuset vabaks. Ka Lento süümepiinad lõppevad ja Unipiha mõis saab edasi kestan ilma needuseta.
Raido
fiLento ei suutnud uskuda ,milline õnn talle kätte oli langenud.Ta tundis end kui "kuninga kass".Siiski ei saanud see õnn nii pilvitult kesta,sest mõte sellest,et endised mõisaelanikud koopas kinni istuvad piinas teda.Samas sellist süllekukkunud õnne ei tahtnud ta käest lasta.Kuna Erika ja Herberti lapsed olid veel väiksed ning teisi pärijaid,sugulasi polnd otsutas ta need üles kasvatada ja kosis endale endise teenijanna Maali ,sealt samast mõisast.
Lastele ja Maalile rääkis ta ,et mõisahärra ja prouaga juhtus raske õnnetus,nende tõld oli sõitnud alla järsust mäest ,nad hukkusid silmapilgselt.Lapsed oli väga šokeeritud ,kuid tänasid jumalat ,et neil on olemas Lento ning Maali ,kes neid kasvatavad kui omasid.
Aastad möödusid ja Maali sünnitas ka Lentole ühe punapõskse poisipõnni.Herberti ja Erica lapsed olid juba päris suureks sirgunud ning armastasid oma kasuvanemaid väga.
Lento elu aga kulges igaöiste õudusunenägudega,mille peale ta üleni higisena ärkas ent oma vara ta käest anda ei tahtnud.Seega kannatas ta seda jubedat süütunnet edasi.
Ühel päeval kui Erica vanim tütar Elsa juba abielluma hakkas otsis ta kohta,kuhu peita paber oma perekonnanimega.Tava nägi ette ,et neiu ,kes abiellub annab ära oma nime,peidab selle ära,siis jääb ta igaveseks mehe perekonnanimega ning on õnnelikus abielus.Elsa kõndis ümber aida ja mõtles peita kirjake sinna seina sisse.Ta leidiski ühe sobiva koha ning urgitses kivikesi ükshaaval ära.Oli juba päris tore auk valmis kui Elsa tähelepanu köitis miski valge asi.Oma üllatuseks avastas Elsa ,et tegemist on kirjaga,millel oli tema surnud isa nimi.Ta tundis ,et minestab ent võttis end kokku ja avas värisevate kätega ümbriku.Lugedes sisu hakkas kahtluseuss teda närima,ta peitis kirja oma seeliku alla lahkudes aida juurest kiirustades.Vendadele ei rääkinud ta algselt midagi.Lento ja Maali olid lapsega linna käima läinud ja pidid alles järgmisel päeval tulema.
Elsa mõtles enda toas pikalt.Juba paistiski kuu nagu pannkook taevas ja ta oli ostustanud ,et ta läheb ning murrab needuse olgu seal koopas siis kes tahes.
Tüdruk hiilis vaikselt õue.Kõndis mööda tammealleest ,möödus hobuseraua tiigist ja jõudis koopani.Ta süda pidi rinuust välja kargama,kuid tahtmine aidata sundis tagant.Elsa tegi kõik nii nagu kirjas öeldi.Äkki hakkas kõik maastik ta all värisema,kolisema ja kivid raksusid ning lendasid metsiku vihinaga nagu kuulid igasse suunda.Elsa viskus hirmunult pikali,kattes näo kättega...
Suur oli tema imestus kui silmi avades oli kõik vaikne ning tema ees seisid kallid ema-isa.Ta oli päästnud needusest oma vanemad.
Kõik olid väga õnnelikud taaskohtumise üle,mõis sai oma valisteja tagasi ja needus oli murtud...
Lento ja Maali oma lapsega tagasi ei jõudnudki.Kuhu nad kadusid ei teadnud keegi.Aastaid hiljem räägiti ,et üks hobuvanker olla Tartu kandis järsakust alla sõitnud ning piksenoolest põlema süttinud ,seal sees olnud naine,mees ja laps hukkunud.
Võõraste sulgedega ehtimine ja ahnus Lentot kaugele ei viinud ning nii sattus ka tema lõpuks needuse kätte.
Helis
Kui Lento aidast tuppa tagasi jõudis mõtles ta korra veel sellele kirjale. "Miks küll Erica ei lugenud seda kirja, vaid käskis selle kohe ära peita?" Lento üritas sellele küsimusele vastust leida kuid andis lõpuks alla, " Ju oli siis Erica lihtsalt nii egoistlik, et teda huvitas ainult enda heaolu", mõtles ta lõpuks. "Eks ta sellega oma saatuse ära ka teenis." Lento otsustas oma pead Erica ja Herberti saatusega mitte rohkem vaevata. Sest lõppude lõpuks oli ta nüüd ju rikas mõisahärra ja jõukas elu tahtis elamist.Lento muutus aja möödudes rikkusest nii pisestatuks, et ei jätkunud tal aega enam kellegi ega millegi jaoks. Lõpuks hakkasid asjad mõisas juba viltu vedama. Töölised hakkasid ükshaaval lahkuma, mõis hakkas lagunema. Vaatamata sellele ei võtnud Lento asjade parandamiseks midagi ette. Aeg möödus, mõisas läks kõik allamäge. Ja varanduski hakkas vaikselt otsa saama selle prassimise peale. Lõpuks oli aeg sealmaal, et tuli kubermangu kubernerilt kuri kiri: "Mõis ja maad tuleb 7 päeva jooksul vabastada. Maksmata maksude tõttu on kogu valdus konfiskeeritud." Lentole oli see suur šokk. Kuid enam polnud teha midagi. 7. päeval tulid kuberneri sõdurid ja tõstsid Lento välja. Mõne nädala hulkus ta mõisa läheduses veel ringi kuni lõpuks suri Lento nälga.
Ei toonud äkki sülle kukkunud varandus õnne.
Kirjutas Ronald
Erica ärkas oli Herbert ta kõrvalt kadunud. Erica läks vaatama kuhu ta küll oma väikse aruga läinud on. Ööpimeduses oli kuulda kuidas hundid ulusid ja tuulega puuoksad ragisesid.Erica aimas halba, ta jooksis kiirelt koopa juurde ja nägi koopa uksel kujutlust. Koopa sees oli mitu käänulist teed. Kujutlus meelitas ja kutsus teda aina omale lähemale.Lõpuks oli ta aru saanud, et midagi on valesti. Koopast kuuldus veel karjeid, mis järjest vaibusid. Lõpuks oli vaikus ja siis viimane hüüd"APPI" See viimane hüüatus oli Herbertilt. Nüüd oli selge, et ta oli langenud mingisse nõiaringi. Talle meenus oma vanaema jutt, mis käis vana mõisaomaniku kohta, mida klatsimoorid küla peal olid ta vanaemale rääkinud. Ta oli isegi ühe kirja saanud vanaemalt, et mida keegi ei tohtinud näha. Kuna ta halb varjaja, siis ta põletas selle kohe ära. Kurb on see, et ta pani sellele ennem tule otsa, kui jõudis aru saada, et oleks pidanud ise selle ikka ennem läbi lugema.
Lento, kes oli teenriks majas nägi öösel ühte hirmsat und, mis oli nagu õudusunenägu. Ta oli ärgates läbimärg. Märg higi jooksis ta palgelt ja kriuksumas vanadel aknahingedel aken. Ta tahtis kiirelt peremeest ja perenaist näha, et paluda tal päeva vabaks. Kahjuks ta ei leidnud neid ja pole k aleidnud neid ka tänapäevani.
Siret
Post a Comment