Seekord palun arutleda alltoodud küsimuste põhjal.
1) Mida meeldejäävat said tunnis teada Juhan Liivist? (Vihikukonspekti ümber kirjutada pole vaja! Püüa selgitada, mis tundus huvitav ning ära unusta põhjendada! Kes tunnist puudus, loeb Juhan Liivist internetis või raamatukogus).
2) Analüüsi ühte Juhan Liivi proosateksti (näiteks tunnis loetud "Igapäevast lugu"). Milline on isiklik arvamus loetud tekstist?
3) Analüüsi ühte Juhan Liivi luuletust.
Jõudu tööle!
Õpetaja
12 comments:
Tere!
Mulle meeldis eelmine tund väga. Kui nüüd päris aus olla, siis varem ma ei teadnud kes on Juhan Liiv. Olin seda nime kuulnud, kuid ei teadnud kes ta on.
Nüüd ma tean, et J.Liiv oli üks äärmiselt vapper ja austust vääriv inimene, kelle suureks kireks oli kirjutamine ja luuletamine. Väga kahju, et see eluke tal liiga lühikeseks jäi. Kindlasti oleks teda saatnud tema eluajal väga suur edu.
Kui nüüd rääkida tema teosest "Igapäevane lugu", siis tahaksin kohe ära mainida, et sellel inimesel oli loomulik anne osata kirjutada väga kaasahaaravalt. Loo sisu oli huvitav ja mõtlema panev. Tegelikult on see lugu ju täiesti elust enesest sellesmõttes, et ka praegu, tänapäeval, on palju inimesi, kes on pidanud elama sarnast elu nagu elas selle jutu peategelane Punasoo Mari. Kahju küll, aga need inimesed elavad meie ümber. Me ei märka võib-olla neid, aga nad on olemas. Punasoo Mari elu oli muidugi kaunis traagiline, kuid vägagi paljud on läbi elanud sama või sarnase ja see on kurb.
Minu jaoks oli jutu kõige kurvem osa see, kui Punasoo Mari vanemad surid ja olles vaid 6-kuune imik ta roomates kukkus ja oma peakese põranda vastu ära lõi. See oli nii kurb. Ma vist olengi selline väga tundeline inimene ja sellised asjad lähevad mulle väga südamesse. Õnneks sai Marist väga tubli inimene ja ta kasvatas üksi oma lapsed ülesse. Saatuse tahtel jäi ta neist ilma ja see ei olnud õiglane. Naine, kes pidi nii palju üle elama ja läbi tegema ei vääri sellist kaotust ja hingevalu. Külainimestest oli muidugi väga kohatu tema käest aru pärida, et miks ta ei palu abi. Ma arvan, et igal inimesel on õigus otsustada ja teha, mida ta ise soovib. Ei saa nõuda, et inimene nüüd läheks ja paluks ennast aidata. Ju siis oli selline valik tema jaoks sobiv.
Väga, väga traagiline lugu.
Nüüd kirjutaksin ühest J.Liivi luuletusest. Luuletuse nimeks on "Must lagi on meie toal".
See luuletus on väga lihtne, kuid mulle see meeldib. J.Liiv räägib selles luuletuses toast. Ruumist, kus on elanud palju inimesi läbi aegade. Selleks ajaks, kui on kätte jõudnud tema kord seal elada, ta mõtiskleb. Mida kõike on need seinad ja laed näinud ja kuulnud. Kes ja kuidas on seal elanud. On seal olnud palju õnne, rõõmu ja naeru või on seal olnud nuttu, viha, kurbust ja tülisid. Kui see tuba saaks vaid rääkida. Saaks need seinad ja laed meile öelda, kuidas seal on elu olnud, kuidas inimesed seal elanud on. See tuba on must. Lagi halliks suitsetatud, nurkades ämblikuvõrgud ja ringi sibavad prussakad. Näha, et toas on elatud ja tuba on palju näinud ning kuulnud. Kusjuures, vahest mõtlen ka mina oma kodust, et mis seal kunagi juhtunud on. Millised inimesed seal elanud on.
Juhan Liiv on kirjutanud tõeliselt ilusaid luuletusi ja jutte. Kindlasti loen veel tema teoseid. Praegu ma mõtlen, et uskumatu, kuidas ma ei teadnud varem, kes on J.Liiv. Kui ta oleks vaid kauem elanud...
Siiri
Tere!
1)Juhan Liivil oli sügav ja suur hing,tulvil isamaa-,ema- ja loodusarmastust.Ta oli terava sõnaga,ütles mida mõtles ega hoolinud kunagi tagajärgedest.Polnud kerge selle mehe elukäik.Pureles kehvusega juba hällist saadik.Ei olnud tal tervist ning näljatundega pidi koguaeg võitlema,et ellu jääda.Ta püüdis igatepidi oma elu paremaks muuta ,kuid see ei muutund.Tema töid ei hinnatud,ei nähtud temas talenti.Alles ,siis kui ta end vaimuhaigeks oli töötanud,alles siis nähti temas talenti.Ühesõnaga kurva saatusega mees.
2)Juhan Liiv oli imeline luuletaja.Kuna tema luule oli nii truu,südamlik ja rääkis sellest mis toimub tema ümber, sees ning mis vaevab tema hinge.Ta oskas seda nii imeliselt kirjeldada,et inimesed olid sellest luulest lummatud.
3)Oma rasketel hetkedel igatses ta oma ema.Ta oli ainus inimene kelle juurde ta tahtis tulla,teda ta kogu oma haiglase südamega armastas.Ta oli tõetruu mees ja seda oli õpetanud talle oma ema.Ta ema oli suhteliselt väikse jutuga,töökas ja aus naine kelle pilgust võis leida kurbust.Nii kirjeldab ta oma ema selles laulukeses.
"Üks suu".
Üks suu,nii vana kui mullake
Ja mõtteis nägu kui vagune.
Ja mõtteis nägu-nii aus ta,
Nii vaikne valul ja sõnatu.
Nii aus ,nii vaikne ja mullane,
Nii selge ja õige ja kullane
See on mu ema,mu mullake
See on mu ema ,mu kullake.
Koostaja,
Kerli Kristerson
Sain teada, et Juhan Liiv suri üsna noorelt. Ta sündis Alatskivi vallas, Rupsi külas. Sain Liivist veel teada, et ta oli luuletaja ja proosa kirjanik. Tema luuletused olid peamiselt isamaalised. J.Liivil olid majanduslikud raskused, tervise probleemid, jne.. Ta oli genjaalne kirjanik kuid kurva elukäiguga. Tööd tegi Liiv ajakirjanduse aruandes.
"Igapäevane lugu" - Loetud tekst oli kurva sisuga. Seda sellepoolest, et juttu oli ühest Punasoo Marist, kes pidi väiksest peale elama ilma vanemateta kuna ta ema suri kui Mari oli poole aastane. Isa oli juba enne Mari sündi surnud. Mari sai taluperenaiseks Punasoo talus. Tegelikult oli ka Mari elu üsnagi kurb, kuna ta mees suri kui tal oli 5 poega. Veel kurvem oli tema jaoks aasta mil ta kaotas ühtejärge 4 poega. Viies poeg suri, kui välk maja põlema pani. Põlevas majas oli ka Mari, kuid ta suudeti päästa. Mari sai uueks elamispaigaks külamehe sauna. Ise oma mäletamise järgi ei tea sellist olukorda, kus mõni vanem oleks põhimõtteliselt korraga oma lapsed kaotanud. Kindlasti oleks see nende jaoks väga kurb sündmus. Nagu seda oli ka "Igapäevane lugu".
J.Liivi luuletuseks valisin ma luuletuse "Must lagi on meie toal". See luuletus räägib laest, mis on must. Must suitsust, ämbliku võrkudest, ritsikatest ja prussakatest. Liiv küsi luuletuses mis see lagi kõik näinud ja kuulnud, kuid vastust ta sellele ei suuda. Näind palju pisaraid, nuttu, valu ja riidu. Ta võrdleb musta lage kellegi ajaga, et must on toa lagi ja samas ka kellegi aeg.
/ Viivian .
„ Igapäevane lugu “
Kirjanik rõhutab inimese vajalikke väärtusi , nagu teotahtelisust , oskust eluga hakkama saada , probleemide lahendamist omal jõul ilma hala ja nututa, oskama rahulikuks jääda ka elu tagasilöökide puhul , tundma andmisrõõmu , soovimata tänu , vastuteeneid või jätta vastu võtmata abi , kui selleks on põhjust . Tegemist on Punasoo Mariga , kellele kõik need omadused on kirjanik omistanud . Mari – tegelasega on J.Liiv esile toonud taluperenaiste raske elu , nende töökuse , visaduse ja elujõu . Loo lõpp muutub ülearu traagiliseks . Pojad surevad , Taluhooned põlevad viimseni maha . Punasoo Mari on kaotanud kõik . Tema elutöö on hävinenud .Mari suudab sellest üle olla . Ta on rahul isegi võõra taluperemehe saunas elades ja ennast näputööga elatades . Enamus inimesi aga nii tugeva tahtejõu ja iseloomuga ei ole ning kannatuste lävi on ka kõigil erinev . Arvan , et Punasoo Marit siiski kõigi nende Maride- ristikestega kirikuaias võrrelda ei saa , sest enamus Marisid lõpetasid oma elutee normaalselt ja traagikata . Külas suhtuti Marisse lugupidavalt . Teda seati eeskujuks kõigile tüdrukutele ja sooviti olla temasugune . Eeskujuks võiks Punasoo Marit pidada ka tänapäeval .
Ragnar
Juhan Liiv
Perekonna kitsad elutingimused ei soodustanud J.Liivi
füüsilist arengut . Läbi kogu elus saatsid teda mitme –
sugused terviserikked . Rõõmsamat pilti pakkus J.Liivi
kasvukoha ümbruse vahelduv loodus . Kuid J.Liiv ei
unistanud ainult looduses , ta võttis vastu sügavaid
muljeid tolle aja ühiskondlikust elust , kogu selle vstu –
olulisuses , mis kajastub tema hilisemas loomingus .
J.Liiv oli algul tuntud jutukirjanik . Kirjutas „ Varju “ ja
hulgaliselt lühijutte . Erilist kohta omab ta Eesti isamaa-
luule ajaloos . Isamaa ei ole talle ebamaine Kungla ,vaid
ta tajub Eestimaad realistlikult – oma hurtsikute ja
saunadega . Luuletused : „ Eile nägin ma Eestimaad “ ,
„ Isamaale “ , „ Ta lendab mesipuu poole “ jne.... .
J.Liiv kuulub loodusluule suurimate esindajate hulka .
Ta tunnetab looduse salapärast elurütmi ning eri
aastaaegade iseloomulikku ilu . Kevadeainelised
luuletused : „ Tulen , tulen ! “ , „ Kevade lähenemine “
jne.. . Suve käsitlevad luuletused : „ Suvine tuul “ ,
„ Pikne “ , „ Pühapäevahommik “ jne.. . Palju on
kirjutanud J.Liiv sügisest , mis jagunevad kahte rühma .
Ühed näitavad sügismaastikke rõõmsailmelistena
( „ Pühapäeva hommik “ , „ Sügisene kodu “ , „ Sügispäike “ ) . Teises rühmas ( „ Tuul rabistab lehti maha “ , „ Pilved sõuavad “ , „ Mets “ ) tekitavad luuletajas nukruse meeleolusid . Talvised luuletused : „ Talv “ , „ Lumehelbeke “ , „ Talveõhtul “ , „ Külm “ , „ Tuisk “ jne.. .
Pingelise töö tõttu sattus J.Liiv närvikliinikusse , kus ta elas läbi oma vaimuhaiguse kõige raskema järgu . Haiglast vabanes ta parandamatuna . J.Liiv suri kopsudiisikusse .
V.Buk kirjutas Kiires , et J.Liiv andis kirjanikuna elule rohkem , kui ta oli kohustatud andma ja sai vastu , vähem , kui kirjanik iial saada võib .
Ragnar
„Kui tume veel kauajs ka sinu maa “
J.Liiv seob oma luuletuse eesmärgid rahva elu ja võitlusega parema tuleviku eest .
Esimeses stroofis kirjanik märgib , et rahva elu möödunud sajandil on väljavaatetu ja kodumaa kandis rasket rõhumise koormat .
Kui tume veel kauaks ka sinu maa ja raske su koorem kanda
Kirjanik ei usu , et olud võiksid kiiresti muutuda . Kuid ta ei esine pessimistina , vaid arvab :
täht süttib ehk taevas su üle veel, lill tärkab su haua pinnast .
Luuletaja on veendunud , et tulevikus kodumaa jõuab kaunile , avarale teele ja tema looming saab rahvale omaseks :
ja sinu mõte ja sinu meel kord tuksub su rahva rinnast - Kodumaa paremat tulevikku ennustab ta järgimiste ridadega :
ja liigub ja loob ja lehvitab ja kauneid radasid rajab , su rahva koda see ehitab ja põlvest põlveni kajab .
Ragnar
Tere!
Juhan Liiv on luule ja proosa kirjanik. Ta on pärit Alatskivi vallast. Ta oli oma seitsmest vennast noorim. Talle väga meeldis luuletada. Tema luuletused olid väga tõesed ja südamlikud. Paljud luuletused rääkisid kodumaast ja avatud hingedest. Ta leidis omale elujooksul tööd erinevates ajalehetoimetustes. Ta töötas nii Tallinnas kui ka Tartus. Tema teekond viis ka Viljandisse tööle. Seal tema muidugi veel asu ei saanud, sest arvas, et peaks veel oma haridusele rõhku panema ja asus siis Tartu Trefneri erakooli õppima, aga kahjuks ei suutnud ta seal kohaneda. Ta oli üks väga andekas mees, aga kuna ta töötas väga palju ja tema tervis ei pidanud sellele vastu ja ta haigestus. Ta põdes skisofreeniat. Ta oli korduvalt ravil Tartnu närvikliinikus. Paranedes ta jälle töötas ja kirjutas. Hiljem ainult kirjutas ja töötas omale. Mõnikord ta haigestumine lõi välja sedasi, et ta põletas oma luuletusi ja käsikirju. Ta luuletused ja proosad aina sündisid. Ta tegi lausa imesid. Ta elas peamiselt kas emakodus, sõprade juures. Hiljem sai ta omale elukoha Tartu närvikliinikusse. Seal ta sai rahulikult oma luuleid kirjutada. Ta muidugi haigestus väga rskelt. Ta külmetus ja põdes ka diisikut. Suri varakult, ning maetud on ta Alatskivile.
"Igapäevane lugu." Seda lugu polnud ma varem kuulnud ja see liigutas mind väga. See Punasoo Mari elu on just ehe näide inimestest, kes on väga töökad ja tublid. Nad saavad elus alati hakkama ja nad ei virise. Selles loos tuli välja halli hiirekese lugu. Palju inimesed ei kujuta seda ette, et sedasi elada üldse on võimalik.Juhan Liiv aitab oma lugudega avada ka teiste inimeste silmi, et elu pole ainult lill.
Juhan Liiv on ikka südamega kirjanik. Ma imetlen tema lugusid ja luuetusi.
siret
Tere.
1. Eelmine tund oli päris huvitav. Ise vabatahtlikult poleks ma selle kirjaniku lugusid lugema hakkanud.
Juhan Liiv oli hea kirjanik ja kurva elulooga inimene. Mõned tema luuletused on väga tuttavad. Olen neid vist kunagi pähe õppinud. Mulle tundub, et tal polegi oma kodu olnud.
Ta rändas ringi nagu eksinud hing. Ma arvan, et ta kirjutas oma lugudes palju endast.
2. "Igapäevane lugu."
Lugu ise oli väga kurb, kuid huvitav. Maril oleks nagu keegi needuse peale pannud. Omal tal vanemaid kasvades kõrval ei olnud ja nii juhtus ka tema lastega. Nad
pidid kasvama ilma isata. Sellel perel valvas surm iga nurga peal.
3. "Rändaja"
See luuletus räägib ühest väsinud rändajast, kes otsib juba pikemat aega tööd. Aeg on hiline, kuid öömaja pole kusagilt leida. Lõpuks jõuab lahke perenaise juurde, kes pakub talle öömaja.
Annelii.
Tere!
Kahjuks mul tunnist erilist midagi meelde ei jäänud, aga tean temast seda, et ta elujärg oli kehv.Peale enda õpinguid otsustas ta leiba teenima hakata vabaajakirjanikuna. Ta üüris Tartus Hezeli tänavas endale toa ja pühendus kirjutamisele.Kirjaniku juhtmõte oli luua realistlik teos talupoegade ja mõisa suhetest. Tean veel seda, et ta oli vaimselt haige. Meelde jäi ka lugu mida Maikl Aunapuu luges. Nagu ma aru olen saanud on ta väga sünge mõtlemisega. Näeb igas enda loos negatiivsust.
Merilin.
Tere!
Ma kahjuks ise ei saanud tunnis olla ja Juhan Liivist ise ka midagi ei tea. Enne kirjutama hakkamist lugesin natuke tema kohta. Ja nüüd siis kirjutan mida lugesin.
Juhan Liiv töötas "Virulase", "Sakala" ja "Oleviku" toimetuses. "Olevikus" kujunesid Juhan Liivi kirjanduslikud arusaamad selgemini välja. ta muretseb oma luules kõige rohkem isamaa pärast.Loodusluules ta kirjeldab väga palju Eestile iseloomulikke maastikke.
See on kõik mida lugesin. Oleks tahtnud ise ka tunnis olla.
Kristin
Juhan Liiv
Juhan Liiv sündis 30. aprillil 1864 Tartumaal Alatskivi vallas ja kasvas üles Rupsi külas Oja talus. Juhan oli lapsepõlvest peale nõrga tervisega. Ta käis koolis Naelaveres, mis oli väike küla. Ta õppis viivu ka H. Treffneri Gümnaasiumis Tartus. Nooremanas töötas ta ka ajakirjanikuna. Selle töö kõrvale avaldas ta vabakutselisena ajalehtedes ja ajakirjades lühijutte. Murdepunktiks Juhan Liivi sai jutustus „Vari“, mis sai kirjutatud kaheksa päevaga 1892. aastal, aga avaldati alles 1894. Minu jaoks oli tema juures kõige huvitavam fakt, et tal olid vaimuhaiguse tundemärgid ning 1894. a kevadel viibis ta mitu kuud Tartus ravil. Peale seda oli ta talus venna juures ja tegeles erinevate talutöödega. Hämmastav on see, et ta oli esimene elukutseline kirjanik, kes kirjutas oma parima loomingu vaimuhaigena. Tema luule oli tänu sellele lihtne siiras ja vahetu. Võib välja lugeda sügavaid tundeid ja samastamist maailma muredega, ning lihtinimlike soovide ja lubadustega.
Lugesin Juhan Liivi teksti “Peipsi Pääl“. Minu isiklik arvamus tekstist on, et Talle meeldis Eesti loodus ja maa. Ta imetles looduse jõudu ja väge. Samas kirjeldas ta väga selgesti eestlaste paganlikust aga samas ka mingisugust usku kõrgemasse võimu. Ma arvan, et ta üritas edasi anda tunnet, et kõik on võrdsed ja kui kokku hoida, üksteist usaldada ja kindla meelega edasi minna, siis ei hoia miski sind tagasi ja miski ei saa sind keelata saavutamaks mida sa soovid.
.Kasutasin analüüsimiseks luuletust:
“Kui tume veel kauaks ka sinu maa”
Kui tume veel kauaks ka sinu maa
ja raske su koorem kanda,
kui enam ei jõuaks, ei jõuakski ka
sa soovide siniranda.
Täht süttib ehk taevas su üle veel,
lill tärkab su haua pinnast,
ja sinu mõte ja sinu meel
kord tuksub su rahva rinnast -
ja liigub ja loob ja lehvitab
ja kaunid radasid rajab,
su rahva koda see ehitab
ja põlvest põlveni kajab.
Arvan, et see luuletus räägib soovist alla anda ja jätta kõik. Seista oma uskumuste ja oma rahva eest. Samas proovib J. Liiv mõista anda, et kui sa ei proovi üldse, siis ei saa sa kunagi mida sa soovid. Tuleb teha kõike enne kui oled mullas. Anda edasi kõik oma lastele ja lastelastele, sest muidu sa lihtsalt kaod unustusse.
Post a Comment