Kellegi palvele äraütlemine on alati raske ja nõuab teatavas mõttes eneseületust. Oma lähedasi ja sõpru on oluline aidata, kuid mõnikord palutakse meil teha asju, mida eelistaksime mitte teha. Ikka palub keegi laenu, õppematerjale või muud abi... Kas on raske vastata eitavalt sellisele palvele, kui küsijaks on sõber või tuttav?
Milline on sinu arvamus?
On sul mõni konkreetne lugu, mis selle teemaga seoses meenub?
On sul mõni asjalik soovitus klassikaaslastele, kuidas äraütlemisega paremini toime tulla?
Toredat arutlemist soovides
õpetaja
9 comments:
Tere.
Minul ei ole kuigi keeruline "EI" ütelda. Ma olen lüll siiani püüdnud võimalusel mitte "EI" ütelda, kuid aegajalt seda peab tegema. Kui kõigega alati nõustuda ja kõike küsitut teha, siis hakatakse seda varem või hiljem ärakasutama ja pealegi - "Mitte ükski heategu ei jää karistuseta." Minu sõbrad, sugulased ja tuttavad üldiselt juba teavad mida tasub minult paluda ja mida ei tasu. Olen jäänud oma põhimõtetele kindlaks ja seda on kõik teised ka ilusti aktsepteerinud. Ja minu arvates nii ongi hea.
Arvas Ronald
Tere!
Mina olin kunagi kohe päris äpu "EI" ütlemises. Ausõna olin. Kohe, kui keegi tuli abipalvega ma aitasin. Enam see nii ei ole. Selleks on ka oma põhjus,üks lugu, millest kohe ka lähemalt räägin.
Mul oli üks hea lapsepõlve sõbranna. Kasvasime koos elades ühel tänaval. Mängisime ja veetsime koos aega igapäev aastast aastasse. Täpselt nii kaua, kuni saime mõlemad täisealisteks ja sündisid ka esimesed lapsed. Temal oma elukaaslasega ja minul omaga.
Meie pidevasse suhtlemisse jäi elukohtade vahetuste tõttu sisse pikem vaheaeg. Me ei helistanud, ei suhelnud neti teel ega midagi. Lõpuks ühel suvel ta siis helistas mulle. Rääkis niisama juttu ja päris, millega olen vahepeal tegelenud ja ka mina uurisin, et millega on tema tegelenud ja kuidas läinud on.
Sellest üllatavalt tulnud telefonikõnest möödus ca nädalake, kui sain selle sama sõbrannaga siis kokku. Lihtsalt selleks, et koos aega veeta ja sooja suvepäeva nautida värskes õhus jalutades. Vestlesime ja meenutasime lapsepõlves koos veedetud aegu, kui ta äkitselt vaikis ja ütles, et soovib minu käest midagi küsida.
Ta küsis raha laenuks. Oli krooniaeg ja ta palus 25.- laenuks. Ta ütles, et tal on oma raha otsas, sest olevat maksnud võlgu ja arveid ning nüüd ei ole raha, et lapsele süüa osta. Ma olen väga "nõrganärviline" laste kohapealt, kui keegi mainib, et laps/lapsed on hädas või kehvas eluolus, siis mu käsi ei peatu neid aitamaks. Sellepärast olin ka kohe nõus küsitud summa laenama.
Sellest aitamisest on möödas nüüdseks juba üle kahe aasta. Oma laenatud rahakest pole ma näinud ja ilmselt ei saagi iial nägema. Mind ei häiri see, sest ma tõesti südamest loodan, et selle rahakese eest osteti lapsekesele süüa, kuid miskipärast ma kahtlen selles. Teades seda neiut, siis võis olla, et ta vajas joogiraha. Samas võin ka täiesti eksida. Kes seda enam teab, kuidas asjad tegelikult olid ja ausalt öeldes mind isegi ei huvita see enam. Ma sain hea õppetunni ja niisama sõbrannadele või tuttavatele ma kunagi enam raha ei laena.
Ma ei lähe ise ka seda raha tagasi küsima, sest miks ma peaks?! Tema laenas ja tema maksab tagasi. Asi on põhimõttes, kui julgesid küsida, siis julge ka vastutada ja tagasi maksta. Pärast seda kogemust ütlen väga kindla häälega "EI".
Postitas: Siiri
Tere!
Minu kogemused ,,Ei``öelda
Mul isiklikult on väga raske öelda ,,EI``,eriti just oma lähedastele ning kallitele inimestele.Kui ma ütlen,,Ei`` siis vaadatakse mind nii haleda pilguga,et mul hakkab lausa halb.Paljudel juhtudel annan ma alla,olles ise enda peale pärast vihane.Ainukesele küsimusele olen õppinud,, Ei ``ütlema ja see on siis kui küsitakse võlgu.Ma olen võlgu andmisega mööda pükse saanud ning ausalt rohkem ei taha ka. Mõniaeg tagasi oli mu õel suhteliselt raske seis.Ta tuli mulle külla ja küsis mu käest raha.Kurtis kui raske tal on ning maksab järgmisel nädalal kindlasti ära.Mõtlesin tema kolmele lapsele ning mul hakkas nendest lastest kahju .See summa mis ta küsis polnud just väike,aga kuna ta lubas järgmine nädal ära maksta ei pabistanud ma.Loomulikult suurest usaldusest andsin ma talle selle raha.Kuid järgmisel nädalal,ülejärgmisel nädalal ning ka üle ülejärgmisel nädalal ei saanud ma ikka oma raha kätte.Igakord kui ma küsisin, vastati mulle:,,Anna andeks,aga mul ei ole veel raha tulnud.``Mul sees kõik kees,sest tänu temale kannatas minu pere ning pidi vähesemaga leppima kui muidu.Seda raha pole ma siiamaani näinud ning ma arvan ,et ega ma näe ka.
Teine juhus mis mulle meelde tuleb ,,Ei`` ütlemisega on seotud mu mehega. Meie suhte alguses juhtus väga huvitav situatsioon.Mida me koos vahepeale nüüd tagant järgi naerame, aga sel hetkel oli asi naljast kaugel.Olime koos olnud kuskil mõned kuud kui järsku tuli ta mu ukse taha koos enda kohvritega.Me polnud rääkinud,et hakkame koos elama ja mina sel ajal ei plaaninud üldse mingit kooselu.Tahtsin lihtsalt nautida elu ning olla niisama.Aga seal ta seisis oma kohvritega,astus sisse ning lausus:,,Lähen toon oma ülejäänud asjad ka ära.``Ma ei saanud mitte midagi aru istusin ehmunult voodile ning püüdsin aru saada mis toimub.Veidikese aja pärast oli ta tagasi.Astus sisse,vaatas mulle otsa ja küsis:,,Sa polegi mulle kappidesse ruumi teinud?``Mu suust ei tulnud ühtegi sõna välja kuigi mu soov oli talle öelda :,,Ei mees sa ei tule minu juurde elama, ma pole selleks veel valmis.``Mina selle asemel ,et öelda,,EI``tegin kappidesse ruumi.Tagantjärgi mõeldes oli see õige ,et ma ei suutnud talle öelda ,,EI``.Sest tema ongi see kes paneb mu päeva särama ning annab mulle jõudu kõik raskused ületada.
Nii et ,vahel on hea kui seda ,,Ei-d ``suust välja ei tule, kuid teinekord võib halvemini minna ning jääd ise kannatajaks.Mina olen ,,Ei`` ütlemises suhteliselt nõrk inimene ,kuid tulevikus loodan tugevamat iseloomu endas kasvatada.Jään lootma parimat!
Koostaja,
Kerli Kristerson
Minu kogemused ei ütlemisel
Oleneb inimese iseloomust , kas ta on otsusekindel
ja ütleb alati „ ei “ kui ta seda vajalikuks peab või ei julge
öelda „ ei “ ja seob end pahateoga , või on üsna ükskõikne
ja laseb end kaasa vedada vooluga tahtmata kasutada
väljendit „ EI “ .
Minu kogemused ei ütlemisel on väga minimaalsed .
Mul ei ole sõpru kes mind ahvatlevad pahateole ,
suitsetamisele , narkootikumide tarvitamisele või
alkoholitarbimisele . Ühised jalgrattamatkad , ujumine
fotografeerimine – need hobid ei vaja kunagi ei ütlemist .
Pigem ergutavad nad alati „ JA “ ütlemist .
Ka kodus valitseb mul positiivne elulaad . Kodu eest tuleb
hoolitseda . Osalen remonditöödel , korrastan maja ümbrust
, aeda , niidan muru , roogin lund . Ei sa ju kodustele öelda ,
et ma neid töid ei tee .
Kui keegi abi vajab aitan heameelega . Ei võta tõrjuvat
hoiakut ja ei jäta kedagi abistamata .
Kui vaja siis ütlen „ei“ . Üks juhtum meenub siiski , kui minu
endine ülerahastatud klassikaaslane , kes harrastas lisaks
varastamist vanemate , vanaema jt rahakottidest , et välja
teha oma klassikaaslastele sundkorras , sest seoses suure
raha tõttu muutus ta peksupoisiks . Ta soovitas ka mul
hakata raha varastama . Ütlesin kohe , et ma ei hakka iialgi
varastama . Oskan öelda „ EI “ .
Jään selle juurde , et vajadusel tuleb öelda „ei“ ja seda ma ka järgin . Ragnar Huik
Tere.
Elu on näidanud,et "ei" öelda heale
tuttavale või perekonnaliikmele on väga raske.Tavaliselt ma eriline "ei"
ütleja polegi. Rohkem meeldib mulle
"jah" öelda. Võibolla kasutatakse mind sellepärast äragi, kes seda teab.
Üks lugu sellest, kuidas ma oma õele "ei" ütlesin. Õel on kaks täiesti erinevat poega. Vanem poiss on väga sõbralik ja lahke, kes võib meile alati külla tulla kuna tahab. Noorem aga kiuslik ja valelik keda ma enda poole eriti ei taha. Millegi pärast pooldab õde
nooremat poega rohkem. Ükskord helistas õde mulle ja palus, et ma võtaks väiksema poisi enda juurde mõneks päevaks. Esimese hooga ei osanud ma midagi öelda, kuna ma ei tahtnud teda enda poole. Telefonis tekkis vaikus ja mõtlesin, mida öelda. Hakkasin venitama, et ma ei tea kas me kodus oleme jamida teised arvavad. Minu lause katkestati kurja vastusega. Tema lause oli väga ebameeldiv, kuna ta lausa röökis telefonis. Peale seda kõnet ei rääkinud õde minuga pokka aega.Ma oleks nagu mingi jubeda asjaga hakkama saanud.
Tavaliselt ei tohi ma oma õele kunagi "ei" öelda, sest alati lõpeb see tüliga.
Annelii.
nõustun siiriga ,et mina olin ka kunagi päris äpi EI ütlemises.Aga nüüd on ajad muutunud ja nüüd oskan ma ei öelda.Sellist konkreetset lugu kohe küll meelde ei tule (seda on juhtunud üpris harva).On sul mõni asjalik soovitus klassikaaslastele, kuidas äraütlemisega paremini toime tulla?Selle kohta ma vastaks nii ,et ennem hoolitse enda eest ja siis aita teisi.Ise sa peab olema NR 1.kui nii ei ole siis võib see mõjuda su õppimisele nt: oli ju juhus kus klassikaaslane laenas õpimappi ja sai selle palju hiljem tagasi kui algselt oli kokku lepitud,selletõttu ta ei saanud õppida ning õppimine jäi pooleli.
Kuidas äraütlemisega paremini toime tulla.Kui sa ikka ei taha siis "ÜTLE EI"See ei ole halb tegu , lihtsalt mõni võib solvuda ,aga sellest pole hullu küll ta kunagi sulle andeks annab. :)
Keijo
Tere!
Mina kuulun ka nende inimeste sekka, kes väga sõna "EI" ei armasta öelda. Tegelikult kunagi nooruses sai öeldud "EI" küll, mis nüüd kohe pähe torgatas. Olin noor, siis ikka iga nädal sai peol käidud. Päris üksi ma nüüd just peole ei läinud ja olid välja kujunenud ka omad sõbrannad, kes alati kampa lõid. Meil oli tavaks saanud see, et olgu pidu äge, aga koos tuleme alati ära. Muidugi, et turvalisemalt koju jõuda, siis sõitsime koju alati taksoga. Meil oli isegi selleks raha kõrvale pandud,et oma takso arvet kinnimaksta. Tekkis uus sõbranna ja tema ütles kohe ära, et tema arvet meiega ei maksa kinni. Kui tahate, siis võtke kaasa, aga muidu minevat ta jala. Minul muidugi süda haledaks läks ja arvasin, et ta peaks ka meiega koju saama, aga lood hakkasid korduma iga nädal. Lõpuks mul teised sõbrannad panid aru pähe mulle ja ütlesid, et las läheb jala. Peale pidu, siis kohe ta meil jälle platsis ja kohe minu külje alla, et koju saada. Ma ütlesin talle "EI" ja siis ta solvus ja hakkas jala astuma. Mul oli nii paha tunne, sest sõitsime taksoga sillal temast mööda. Halb, halb tunne oli, sest seal eemal oli mingi joodikute kamp. Mul terve öö süda valutas tema pärast. Mõtlesin, et kui temag apeaks midagi juhtuma, siis....arvasin, et ta solvub mu peale seepärast. Järgmisel päeval oli ta minu juures ja rääkis kui jube ikka oli jala minna ja lubas edaspidi ikka klappida ja turvaliselt koju meiega tulla.
See oli siis selline "Ei" ütlemine, mis leidis ilusa lahenduse.
Siret.
Tere!
Teen teile näite kuidas öelda ei alkoholile.
Kuidas ära öelda?
1.Keeldun joomisest otsustavalt, kindlal ja selgel häälel. Vaatan alkoholi pakkujale silma – see lisab sõnumile kaalu.
2.Kui otsesõnu keeldumiseks napib meelekindlust, võin kasutada muid lahendusi. Ütlen, et olen roolis, arst ei luba ravi tõttu juua või midagi sellist.
3.Vahetan vestlusteemat, et mitte sattuda vaidlusse. Näiteks võin teha ettepaneku juua mõnd alkoholivaba jooki või midagi süüa.
Kristin
Tere!
"Ei", üks raskemaid sõnu minu jaoks. Olen alati olnud väga vastutulelik ja see sõna kuulub minu sõnavarasse enamasti lastega suhtlemises ja nende korrale kutsumiseks.
Tean, et paljud mulle kallid inimesed kasutavad seda ära. Nad teavad, et ma üritan ikka kuidagi aidata. Mu ämm on näiteks üks selline inimene. Ta mängib välja minu kaastundele, teeb kurvad silmad pähe ja on isegi mõne pisara poetanud. Jutt käib muidugi rahast. Tal jääb seda alati puudu ja ta küsib seda minult, lubades alati tagasi maksta, aga kahjuks ta seda ei tee. Ta leiab alati võimaluse kuidas sellest kõrvele hiilida. Siiski olen siiamaani alati talle vastu tulnud. Ei mingit "EI" ma ei saa, isegi siis kui endalgi kitsikus käes.
Teine inimene kellele ma "EI" ei suuda öelda on mu parim sõbranna, tunnen teda liivastist saadik. Temaga ei ole probleeme rahaasjadega. Tähelepanu vajab see neiu igal-juhul palju. Terve maailm keerleb ümber tema või vähemalt ta sooviks seda. Ta helistab mulle vahete-vahel kümme-, kakskümmend korda päevas ja kui ma ei vasta siis on ta solvunud. Pole just väga täiskasvanulik, aga mis teha. Temaga seoses olen lihtsalt õppinud ignoreerima oma vastutulelikust ja teen nii nagu mulle parem on, sest muidu peaksin tema kätt hoidma ja oma elu jäeks elamata.
"EI! ei ole kerge öelda, aga kui sa seda ei tee võid langeda lõksu v olukorda, kus sa tegelikult olla ei taha. Tuleb süda kõvaks teha, isegi kui sa selle äpu oled. Elu tahab elamist ja eks me kõik tahame seda õigesti ja talutavalt teha.
Ketlin
Post a Comment